Kohvik pakub kodust toitu

Tea Raidsalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohelise Maja kodukohviku köök pole peidetud kaugesse majasoppi mitme ukse taha, vaid külalised saavad uudistada, mismoodi road valmivad. Söögitegemisega on sina peal kõik kodukohviku asutajad. Gea Melini (vasakul) käe alt tulevad küpsetised ja maiustused, Kaari Onni (keskel) pakub omaküpsetatud leiba. Ainus väljaõppinud kokk on Elias Melin, kes seab kokku menüü.
Rohelise Maja kodukohviku köök pole peidetud kaugesse majasoppi mitme ukse taha, vaid külalised saavad uudistada, mismoodi road valmivad. Söögitegemisega on sina peal kõik kodukohviku asutajad. Gea Melini (vasakul) käe alt tulevad küpsetised ja maiustused, Kaari Onni (keskel) pakub omaküpsetatud leiba. Ainus väljaõppinud kokk on Elias Melin, kes seab kokku menüü. Foto: Elmo Riig

Külaline, kes astub sisse Rohelise Maja kodukohvikusse, oleks sattunud justkui vanaema juurde: pliidi ääres käib vilgas askeldamine ning ahjust tuleb äsjaküpsetatud leib.

Viljandi kesklinnas endise Koidu apteegi hoovis kõrvalhoonest ümber ehitatud kohvikut peab kaks perekonda: Kaari ja Enn Onni ning Gea ja Elias Melin, keda ühendavad armastus hea toidu ning puhta kodumaise tooraine vastu.

Üsna pea pärast tutvumist said paarid aru, et nende vaated on sarnased: nad mõlemad pooldavad kohaliku toidu filosoofiat. «Usume, et Viljandi läheduses elav talumees on kuningas,» selgitas Kaari Onni.

«Tema töökäte alt tulnud toorainest tehtud ausa toiduga toidame oma kohvikus linnainimest.»

Gea Melin lausus, et kui toit on valmistatud armastusega ja heade mõtetega kasvatatud viljadest, maitsebki see hästi.

Juurikad ja piim talust

Perenaised tõdevad, et tänapäeval on puhas kohalik toit siiski elitaarne. Lihtsam oleks muretseda ained hulgilaost, kuid kodukohviku pidajad näevad nende saamiseks üpris palju vaeva. Selleks et leida endale usaldusväärsed ja head varustajad, on Onnid ja Melinid teinud mitu aastat tööd.

Kodukohviku staatus annab tegijatele teatud vabaduse, sest selle nõuded on läinud paindlikumaks. «Me tohime osta kuni 50 lehmaga laudast piima ja kasutada kodumune,» loetles Kaari Onni.

«Me ei püri mahemärgiga kohviku poole, kuid sisuliselt on toit, mida me valmistame, puhas,» täpsustas Gea Melin.

Kaari Onni hinnangul tegutsevad nad mingil määral missioonist, selgitamaks inimestele, et piim ei tule kilepakist ja toit poeletilt, vaid selle taga on suur töö.

«Mulle ei meeldi, et meie tavalisele vanavanemate toidule on äkki pandud nimeks mahe- või ökotoit. Sel juhul peaks teine toit kandma mürgitatud toidu nime,» arutles Kaari Onni.

Omaküpsetatud leib

Pakutavad toidud on algusest lõpuni ise tehtud ja naturaalsetest koostisosadest: supis on omakeedetud puljong ning kõrvalehammustamiseks kohapeal küpsetatud leib. Leiba on Enn Onni kaasa Kaari teinud juba 15 aastat. Oma retsepti vormimiseks töötas ta läbi palju materjali ning küsis nõu mitmelt vanemalt tegijalt. Kulus viis aastat, enne kui õige retsept kokku sai.

«Leiba hakkasin tegema abikaasa palvel. Ta tuli Ameerikast ja tahtis eesti leiba. Toona ei olnud see nii popp ja igas ajakirjas polnud leivategemise õpetust,» rääkis Kaari Onni. «Leiva hingeelu tuleb tundma õppida, sest vahel ei taha tegu õnnestuda, olgu siis takistajaks enda tuju või kuufaas.»

Kodukohviku küpsetistes on pruuni suhkrut ning täistera- ja speltajahu ning neid maitsestatakse päris vanilli, mitte vanillsuhkruga. «Üha enam kliente küsib, kas kuklid on ikka tehtud täisterajahust — see on inimestele järjest tähtsam,» tõdes Kaari Onni.

Toit kui ravim

Kõiki tooraineid mõistagi ei ole võimalik kodumaakonnast saada, näiteks mahekohvi tellib Enn Onni New Yorgist. «Ma arvan, et nii head värsket kohvi ei saa kusagil mujal Eestis,» kiidab Elias Melin. «Koos talupiimaga maitseb see veel eriti hästi!»

Menüüd tegijad pikalt ette ei planeeri: kõik sõltub sellest, missugune toidukraam on parajasti käepärast.

«Talvel me tomatit ei paku, sest see ei kasva ju meil. Kui pakume, siis omatehtud mahla kujul,» selgitas Gea Melin ja lisas, et suvel valmistas kohvikupere hoolega hoidiseid: külmutas marju, tegi moosi ja kuivatas seeni.

«Meie menüü pole pikk, sest emad ei paku kodus samuti kümmet praadi. Põhimõte on see, et iga päev oleks võimalik saada üht taime- ja üht liharooga,» rääkis Kaari Onni.

Gea Melini sõnul lastele eraldi menüüd pole. «Lastele pakume sama toitu, meilt ei saa viinereid friikartulitega ja limpsi.»

Kaari Onni vahendas oma abikaasa Enn Onni hinnangut, et kõige parema reklaami nende toidukoha kohta sõnastas üks pettunud klient: «See on õudne koht, sest seal ei anta kokakoolat ja tšipse. Ma ei lähe sinna enam kunagi!»

Edaspidi on kodukohviku pidajatel plaanis valmistada eraldi roogi rahvakalendri tähtpäevadeks.

Edaspidistest plaanidest rääkides lausus Kaari Onni, et tühjaks jäänud apteegi ruumidesse on plaanis teha niinimetatud toiduapteek, kus oleks müügil ausate mõtete ja tegudega tooted.

«Kui inimene on saanud halvast toidust kõhuhäda, siis ta tavaliselt võtab rohtu, kuid seda olukorda tuleks ennetada, süües tervet toitu,» selgitas Kaari Onni ning lisas, et toiduapteegi idee tuli tema emalt.

SÖÖGIKOHT
Rohelise Maja kodukohvik on avatud esmaspäevast reedeni.
• Asub Viljandis Koidu ja Tartu tänava ristmikul.
• Iga päev on menüüs üks taime- ja üks liharoog.
• Road on valmistatud puhtast, enamasti kohalikust toorainest.
• Plaanis on tähistada rahvakalendri tähtpäevi.
Allikas: «Sakala»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles