Arvustus: Kütkestav labürint

Margus Haav
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Haav
Margus Haav Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Carlos Ruiz Zafóni poeetiline müsteerium-romanss «Ingli mäng» on mõnes mõttes tema sama kirgliku «Tuule varju» järg, ent teisalt selle eellugu.

Nimelt minnakse sedakorda ajas tagasi möödunud sajandi kahekümnendatesse aastatesse. Tegevuspaik on juba tuttav: sünge Barcelona oma Unustatud Raamatute Surnuaia, Sempere ja Poegade raamatupoe ning keldritäite tumedate saladustega.

Raamatu minategelane, ületöötanud ning pinge all murduda ähvardav noor edukas kirjanik David Martín saab mõistatuslikult Pariisi kirjastajalt pakkumise luua uut religiooni käsitlev raamat. Palgaks on oodata prisket summat raha, boonuseks midagi märksa hinnalisemat.

Sama sujuvalt ja märkamatult, nagu hajub piir reaalsuse ning väljamõeldise vahel, hakkab nii peategelasele kui lugejale pisitasa selgeks saama, kes see salapärane hundisilmne kirjastaja õieti on.

Meistrikäega kirjapandud nüansirikka gooti põneviku sündmused leiavad aset kahe ilmasõja vahel Zafóni koduses Barcelonas. See on punakasmusta videvikku mähkunud linn, mille udusse mattunud kitsastel põiktänavatel ekslevad kõikvõimalikud ööolendid — linn, mille luuletajad ja roimarid ristisid kunagi Tuleroosiks.

Martin loodab pimeduse laskudes kuulda tänavaid sosistavat talle kõrva lugusid ja saladusi, et need jõuaksid paberile panduna nendeni, kes tahavad neist osa saada: lõbumajad ja ajalehetoimetused, räpane agul ja teemantidest sillerdav kõrgseltskond.

Zafón ise ja tema alter ego’st peategelane on meelitatud, kui neid võrreldakse Briti varajase realismi sooja ja tundelise esindaja Charles Dickensiga. Tõtt-öelda on peategelase nimigi kõigi eelduste kohaselt kombineeritud kahest Dickensi kangelasest — David Copperfieldist ning Martin Chuzzlewitist.

Tonaalsuselt ja võtmestikult liigub Zafón lugejatele juba «Tuule varjust» tuttavatel lummavalt sünkjatel radadel. Briti kriitikud on talle ette heitnud samade võtete kasutamist kommertslikel eesmärkidel. «Ingli mängus» leidub tõepoolest kordusi ja ruumi täitvat üleromantiseeritud heietamist.

Ometi loovad mitmeharuline tegevusliin, filigraanselt detailitihe ülesehitus ning värvikad karakterid haarava ja õõvastavagi õhustiku. Mõistan täielikult inimest, kes pärast kaunilt ja stiilselt kujundatud väärtteose viimase lehekülje lõpetamist istub mõne hetke sõnatult ning tormab siis ummisjalu poodi, et osta oma kallitele kinkimiseks veel kolm eksemplari.

RAAMAT
Carlos Ruiz Zafón, «Ingli mäng»
Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid
535 lk
Kirjastus Varrak.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles