Maaülikoolis magistrikraadi omandavad ning kodutalus kurke ja maasikaid kasvatavad 23-aastased identsed kaksikud Teele ja Tuuli Vaarak tunnevad maal elamisest ja töötamisest suurt rõõmu ning pagevad linnast esimesel võimalusel.
Kaksikõed kasvatavad kurke ja maasikaid
20. oktoober 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abja vallas Koidu talu õuel tatsavad üks hani ja kolm kana, aianurgas seisab viis mesitaru. Kätte paistavad ka maasikapeenrad ja sügisesed põllusiilud.
Ohjad anti noortele
Maasikaid on talus viljeldud 1997., kurke 2006. aastast. Varem oli nende kasvatamises jäme ots vanema põlvkonna käes, ent aasta tagasi võtsid kaksikõed juhtimise üle ning uued lepingud on tehtud Tuuli nimele.
Tänavust aastat meenutades ütlevad neiud, et soe suvi andis suurepärase kurgisaagi ning kasum tuli kopsakas. Müügiga polnud muret, sest lepingu järgi vedas Põltsamaa Felix kõik endale. Seevastu maasikaid kasvas kasinalt ja needki vähesed läksid kaubaks raskelt.
Viljandi turul oli pakkumine suur ning seal piirduti ühe müügipäevaga. Paremini osteti maasikaid hoopis kodust ja teeotsast.
Praegu on talus 0,2 hektarit maasikaid ja hektari jagu kurke. Viimati mainitute pinda on tulevikus plaanis kasvatada, aga enne tuleb Põltsamaa Felixiga suuremates kogustes kokkuleppele jõuda. «Igaks juhuks pole mõtet taimi maha panna,» selgitab Tuuli.
Kurkide istutamiseks ja korjamiseks meisterdas isa enne saagi kogumise algust traktori järel veetava lavatsi, mis muudab töö lõbusamaks ja kergemaks. Et selle jõudlus on suhteliselt väike, plaanib ta järgmiseks aastaks valmis teha viiekohalise lavatsi.
«Kuumal ajal tõime pütiga naabrite tiigist vett ning kastsime õhtul või varahommikul kurke kile alla paigaldatud tilkkastmissüsteemi abil,» räägib Tuuli. Pereema Evi Vaarak meenutab, et esialgu lisasid nad kastmisveele väetist, aga loobusid sellest enne korjehooaja lõppu, kartes lepingunorme ületada.
Kui varem oli talus vaid vana Belarus, siis viimastel aastatel on pere PRIA toetustega hankinud uue traktori, veoauto ning pisikese universaalse traktori. Kurkide kasvatamiseks on soetatud kiled, kastmissüsteemid ja katteloorid. Peaaegu kogu töö tehakse oma perega, ent vajaduse korral käib abiks ka naabrinaine.
Tuuli lisab, et mõttes mõlgub veel kõrvitsate viljelemine ning kui valmib suur kasvuhoone, hakkavad õed varakevadel müügiks kasvatama kapsa-, kaalika-, kurgi-, tomati- ja lilletaimi. Nii pikeneks suvine tööperiood ning tulu võimaldaks toime tulla ka talvel.
Identsed kaksikud
Tuuli ja Teele liiguvad tavaliselt koos ringi, aga alati polegi see eriti mõnus. «Kõige hullem on linna peal: kõik vahivad, justkui näeksid esimest korda kaksikuid,» kurdab Teele. Vendadega on tema meelest hoopis lihtsam kõndida. Vaarakute peres on veel 27-aastased erimunakaksikud Tiit ja Priit ning noorem vend, 21-aastane Ats.
Välimuselt on kaksikutest neiud identsed, aga iseloomult nad nii sarnased pole. Tuuli tundub sõnakam, Teele malbem ja mõtlikum. Ent kui üks kõneldes takerdub, võtab teine jutujärje kohe üle. «Kontrolltöid pole me kunagi üksteise eest teinud, aga referaate koostame ikka koos. Arutlevas osas, kus mina jänni jään, aitab välja Tuuli,» pajatab Teele.
Järgmisel kevadel peaksid mõlemad saama maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialal magistrikraadi. Järvamaal Eesti suurimas põllumajandusühistus Estonia praktikal olnud neiud ütlevad, et sealne töö arendas kõvasti silmaringi ning andis kogemusi. Just seetõttu mõlgub neil mõttes proovida lähitulevikus kätt mõne suurema ühistu agronoomina.
Tuuli usub, et jaksab ühtlasi edasi arendada ka kodutalu. Teele kavatseb esialgu pühenduda ühistus töötamisele, aga tulevikus tahaks rajada oma talu. «Siinne koht jääb meile tulevikus ehk liiga väikeseks,» arutleb ta.
Maaelu köidab
Tuuli ja Teele on alati eelistanud maal elada ja looduses mässata ning linn neid ei köida. «Tallinnas olen käinud paar korda. See linn ei meeldi mulle. Tartu on rahulikum ja ilusam, aga sealgi ei tahaks ma elada. Isegi kooliajal oli raske — nädalavahetustel tulime alati koju,» kõneleb Tuuli.
Hobidki on õdedel seotud maaga. Õhinal pajatavad nad metsadest, marjadest ja jalgrattaga sõitmisest. «Kodus olles sõidame igal hommikul 13 kilomeetrit,» räägib Teele.
Talvel meeldib neidudele suusatada. «Läinud talvel käisime tihti Abja-Paluojal. Sealne suusarada oli väga hea,» kiidab Tuuli.
Nagu kõike muud, teevad õed magistritöödki üheskoos. Vana-Karistes tehtavatel katsetel uurivad nad nisupõllu äärealadel putukakooslusi. Tuulil on huviorbiidis külvatud ja Teelel looduslik ääreala, kus nad võrdlevad putukate arvukust ja mitmekesisust. Eriti tähtis on uurida kasulikke putukaid, kes põllul kahjureid hävitavad.
Ehkki ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, peavad neiud viljapõllu äärealasid vaieldamatult vajalikuks. «Lisatöö tõttu põllumehed neid külvata ei armasta ning teevad seda üksnes PRIA toetuste pärast. Võib-olla nende meelsus muutub, kui õnnestub tõestada asja efektiivsust,» loodab Tuuli.
ARVAMUS
Evi Vaarak, ema
Tuuli ja Teele on suvel nagu kaks sipelgat, kes jõuavad kõikjale. Nad on visad ja tublid: kõik, mis ette võtavad, viivad lõpule. Aasta tagasi andsime abikaasaga järje neile üle — las mässavad. Meie aitame jõudumööda kaasa.
Identsete kaksikutega saab nalja. Kui tüdrukud olid väikesed, viibisid sõbrannal külas soomlased. Üks, ise veidi jommis, raputas kahte ühesugust tüdrukut ringi silkamas nähes jahmunult pead ega teadnud, mida arvata.