SEPTEMBRIS riigikogus vastuvõetud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadus nõudis enne küpseks saamist pikki arutelusid omavalitsusliitude ja teiste asjaosalistega.
Omavalitsused saavad enam õigusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelnõu menetlemise eest vastutajana võin kinnitada, et see oli rahanduskomisjonis minu parim koostöökogemus. Ma ei mäleta, et ühtegi eelnõu oleks nii pikalt ja põhjalikult arutatud ning püütud jõuda konsensusele nõnda paljudes küsimustes. Arvan, et heade lahendusteni jõudsimegi suuresti tänu omavalitsusliitudele.
LINNADEL ja valdadel on nüüd suuremad õigused saada laenu, anda seda oma haldusalas tegutsevatele sihtasutustele, mittetulundusühingutele ja äriühingutele ning tagada nende võetud kohustusi.
Eespool nimetatud rahandusskeeme on otsesel või varjatud kujul küll varemgi kasutatud, kuid õigusliku regulatsioonita. Nüüd kehtestati netovõlakoormuse ülemmäär, mis sõltub omafinantseerimise võimekusest.
Lubatav laenupiir tõuseb nendel omavalitsustel, kelle laekumised on head. Kui praegu kehtib kõigile üks piirmäär, 60 protsenti eelarvetuludest, siis edaspidi võivad keskmisest suurema maksevõimega omavalitsused laenata 100 protsenti eelarvest.
Omavalitsustele antakse senisest suurem vabadus määrata eelarve koostamise protseduurid ja valida, kui üksikasjaliku eelarve nad teevad. Seadus näeb ette põhimõtted ja miinimumnõuded.
Kindlasti polnud võimalik kõiki soove arvestada, aga saavutati peamine: omavalitsustele antud reeglistikus lähtutakse samast olukorrast, mis kehtib kogu valitsussektorile.
Riski, et mõni omavalitsus satub rahalistesse raskustesse, vähendab seadus täpsema riikliku järelevalvega, mille kriteeriumid muutuvad selgemaks.
KOKKULEPPEST lähtudes rakendatakse netovõla koormust ja põhitegevuse tulemi piiranguid omavalitsuse ja tema hallatavate üksuste suhtes, mis saavad peamise tulu omavalitsuselt.
Vaidlusi tekitasid ka haiglate finantseerimine ja laenuvõtmise võime. Koos haiglate liiduga leidis rahanduskomisjon mõistliku kompromissi, mis on nüüd kirjutatud seadusesse.
Paindlikumaks läks tervishoiuteenuse osutaja investeeringute rahastamine. Tervishoiuteenuse osutaja ei lähtu omavalitsusüksuse võlakoormusest, vaid kavandab investeeringuid omaenda näitajate põhjal. See lahendus rahuldab kõiki suuremaid haiglaid.
OLULINE aruteluteema oli, mis saab siis, kui riigikogu või valitsus vähendab omavalitsuse sissetulekuid või suurendab tema väljaminekuid. Kompromisslahendusena pannakse riigile kohustus hüvitada kehtestatud õigusakti mõjud või vähendada kohustusi.
See tagab, et omavalitsused ei jää õiguskaitseta. Nõnda on riik tunnistanud, et tagajärgede eest vastutamata ei tohi teha ühtegi käiku, mis puudutab omavalitsuste autonoomiat.
Eeltoodu valguses oli ootamatu, et selle küsimuse kohta vallandus kriitika alles riigikogu saalis. On pahatahtlik arvata, et riik vähendab rahapuuduse tõttu linnade ja valdade kohustusi ega räägi nendes küsimustes omavalitsusega. Selline tegevus arutakse läbi mitmepoolselt.
Arvestamata jäeti ka mõni parandusettepanek, mis oleks siirnud volikogude pädevuses olevaid õigusi linna- ja vallavalitsustele.
ARUTELUDES otsiti lahendust neile omavalitsustele, kes olid omal ajal Riigi Kinnisvara aktsaseltsi (RKAS) kaudu liitunud niinimetatud kooliprogrammiga ja sõlminud pikaajalised, kuni 30-aastased kasutusrendilepingud.
Mitmel omavalitsusel on seetõttu raske edasi areneda, sest projekti kohustused arvati laenumahu sisse. Omavalitsustele tähendab see laenamisvõimaluse piiramist, mis võib seada ohtu eurotoetuste kasutamise.
Lepiti kokku, et kuna konsensuslikku lahendust ei leitud, tegeleb rahanduskomisjon nende omavalitsusega eraldi. Loodan, et nimetatud probleem leiab lahenduse juba sel sügisel. Muidugi mõista tuleb sealjuures lähtuda omavalitsuse finantsvõimekusest.
Usun, et jaanuaris jõustuv seadus tähendab omavalitsustele suurt sammu edasi.