Festivalileht. Kallim veel kui kuld ja hõpe

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Hans Väre / Sakala

Vabadus on püha ja igaühele väga isiklik. Praegusel pingelisel perioodil on vabadus saanud paljudele meie seast suurimaks varaks, mis inimesel olla võib. Priius ei ole enam lihtsalt sõna, mille üle filosofeerida, vaid üha rohkem seotud arusaadava ja üheselt mõistetava enesemääratlusega – kas oled vaba või mitte.

Ümbritsevat maailma saab mõtestada ja edasi anda mitmel viisil. Tihtilugu jõuavad just muusikaga edasi antavad mõtted ja emotsioonid kuulajates ootamatult sügavale. Muusikas peituv ambivalentsus teeb erilised hetked unustamatuks ning pakub keerulistel momentidel tuge ja lootust. Nii ka värsid, mis jutustavad vabadusest ja soovist seda veel kogeda, oma silmaga näha.

«Vana aigne vaba põli / Meie meeste poige priius» on üks paljudest Eesti regilaulude andmebaasis leitavatest ridadest, mis kõneleb sellest, kuidas meie esivanemad meenutasid priiust ja sellest laulsid. Mart Luur laulis 1904. aastal Keila kihelkonnas väsinuna: «Puhu laial piina pilvid / Et saaks priius ärkada / Kaua juba orjet iket.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles