Mokalaadal käib töö koos jutuvadinaga

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lepikmäe talus saab aeg-ajalt kokku tegus Mokalaada punt – 13 Karksi naist. Talu on neile mõnusa pesapaiga eest.

Kohale jõudnud noori lehetegijaid tervitas taluõuel viis tööhoos naist. Hingetõmbepausiks aega ei jäänud – juust oli küll äsja valmis saanud, kuid hein oli ju täitsa tegemata. Külalistele pisteti näppu väike kannutäis vadakupõhja, mis maitse poolest sooja piima meenutas. Muide, kui vadak on käepärast, ei pea peenemad preilid iluprotseduuride tegemiseks enam kallite poekreemide poole vaatamagi. «Seda võib näkku ka määrida,» ütles Maimu Elming. Määrid ja lähed aina nooremaks, teadsid Mokalaada naised rääkida.

Naiste töökus mõjub nakkavalt

Jutusumina saatel seadsime sammud heinamaale, kus iga naine aega raiskamata oma tööriista järele haaras. Maimu Elming võttis vikati, Ille Müts seadis kaamera üles ning ülejäänud hakkasid heina hanguma. Et nendega korralikult sammu pidada, ei jäänud üle muud kui vikat haarata ja veidi kätt proovida. Algaja õnn seekord end ei ilmutanud, küll aga sai läbi pugeda heinarõugust, millesarnasesse olevat Kristjan Jaak Peterson oma rännakul Tartust Riiga põhku pugenud.

Armutud nõgesed kõrvetasid ja päike lõõmas, kuid kivimägi, mille sarnast polevat me varem näinud, ootas metsas ülevaatamist.

«See on Lepikmäe graniidimägi,» ütles Maimu Elming rõõmsalt ning jõudnud kivimüraka kõige kõrgemasse tippu, hõiskas: «Me oleme mägironijad!»

Kui vikati käsitsemine tundus lapsemäng, siis mägironimine tekitas kõhedust. Teel metsa olid teised naised otsustanud teha limonaadipausi, aga ega Elming neilegi armu andnud – hõige, mis ilmselt kostis üle terve Metsaküla, ajas naistele jalad alla ning ilma suurema vaevata vinnasid nad end kivide otsa. Nii nad seal olid: igaüks oma kivi peal, silmad säramas.

Mokalaadal ei käi vaid lõputu jutuvadin

Oma seltskonda nimetavad naised Mokalaadaks, kuid ei tasu arvata, et nad vaid kohvitassi taga sädistavad ja keelt peksavad. Esialgu tuldi kokku hoopistükkis selleks, et hoida mulkide kultuuri – rääkida ja suhelda mulgi keeles. Et meil kui maaelu keerisesse sattunud linnalastel ükski tähtis infokilluke kaduma ei läheks, otsustasime üheskoos, et Viiu Lepik räägib meiega tavalises eesti keeles.

Ta rääkis, et talutööde tegemises juhatab vägesid Maimu Elming. «Ei ole vist ühtegi tööd, mida Maimu ei oskaks taluõue peal teha,» ütles Lepik ning lisas, et nemad kui eelmise sajandi linnainimesed ei oskaks omal käel suurt midagi ette võtta. Lepik ise on aga kogu Mokalaada eestvedaja ja korrapidaja.

Heinateost ja juustutegemisest valmib film. «Tänapäeva lapsed arvavad, et raha tuleb seina seest ja piim poest,» ütles Lepik. Et nende maailmapilti veidi avardada, võetigi vastu otsus vändata film. Väikene unistus on Mokalaada naiste juttudest, mõttevälgatustest ja mulkide kommetest ka raamat kokku panna.

    Tagasi üles