Nõukogude armee vanemseersant reservväelasena Eesti kaitseväes kahenädalasel õppusel

Pioneeriallüksuse mehed korraldasid Tapa lähedal kaitseväe keskpolügoonil kõikide erialade väljaõppe kõrval koostegevusharjutuse. Foto: Kaitseväe peastaap

Lugu sai alguse selle aasta kevadel, kui mulle toodi koju tähitud kiri kutsega ilmuda 5. septembril kell 9 kahenädalasele reservõppekogunemisele Tallinna Vahipataljoni.

Kirja lugedes olin pisut hämmingus. Nimelt olin läbinud kaheaastase tegevteenistuse Nõukogude sõjaväes aastatel 1988—1990, seega juba peaaegu 20 aastat tagasi. Pärast seda pole mind sõjaväe jaoks nagu olemaski olnud. Militaarsed organid pole mind selle aja jooksul kordagi otsinud ning ausalt öeldes arvasin juba, et olen sõjaväe jaoks oma 40 eluaastaga liiga vana.

Aga võta näpust: ilmselt sai mu arhiiviriiulitel tolmu kogunud toimikust mingil hetkel bittide ja baitide jada mõnes kaitseväe arvutiserveris.

Kas olen kõlblik?

Algul jätsin kirja riiulile vedelema, kuid kui õppekogunemise alguseni oli jäänud umbes kuu, hakkasin internetist uurima, mida reservis olevate sõjaväelastega sellistel üritustel õieti tehakse.

Uurisin ka seadusi, mille alusel reservväelasi tagasi tegevteenistusse kutsutakse: kes mulle selle aja eest palka maksab, mis puhkudel vabastatakse õppekogunemisel osalemisest ning millised sanktsioonid kutse eirajaid ees ootavad.

Et olin tänavu märtsis veetnud ühe nädala ägeda seljanärvipõletikuga haiglas, siis kaalusin ka varianti, et ma pole üldse sõjaväekõlblik.

Olles lugenud internetist, et tervisehädade korral peab õppekogunemiskutse saanu läbi käima kaitseväe arstlikust komisjonist, otsustasin meedikute kadalippu vältida: mulle ei meeldi igasuguseid hüvesi välja sebida ning komisjoni läbimine oleks olnud mulle kindlasti vaevarikkam kui kahenädalane õppekogunemine. Mis see paar nädalat siis ikka ära ei ole? Ja veel Eestimaa pinnal.

Seda enam, et omal ajal olin sunnitud kaks aastat teenima kodust mitme tuhande kilomeetri kaugusel võõrriigi sõjaväe ridades.

Teine, niisama tähtis põhjus, miks ma ikkagi otsustasin kutset järgida, oli see, et tahtsin oma silmaga näha, millega Eesti kaitseväes tegeldakse ning missugune on sealne eluolu.

Vahipataljoni värava taga

Pühapäeva, 5. septembri hommikul avastasingi end ühtäkki seismas Tallinnas Rahumäe teel asuva Vahipataljoni värava taga.

Esimene pilk raske raudvärava taga seisvale umbes 70—80-pealisele meestesummale tekitas minus ja mind kohale sõidutanud abikaasas sügava hämmingu. Enamik mehi oli oma eluteel jõudnud kolmanda aastakümne keskele. Seega minust umbes 15 aastat nooremad. Mida kuradit pidi minusugune «vanamees» siin tegema?

Paaritunnise ootamise ja mõtete mõlgutamise järel sain asuda täitma dokumente. Paberite hulgas oli ka õigustatud isiku nimetamise avaldus, milles määratakse kaitseväelase hukkumise korral hüvitist saama hakkav isik.

Tervise kohta käivat pikka küsimustikku täites otsustasin aja kokkuhoiu mõttes vastata enamikule küsimustele eitavalt. Jaatava vastuse korral oleks tulnud täita täpsustav lahter. Positiivse vastuse andsin ainult kahele küsimusele. Suitsetamise ja prillikandmise kohta. Need tundusid liiga kergelt avastatavad.

Seejärel saadeti mind telkidesse, kus Kaitseliidu inimesed jagasid varustust. Esimeses anti mulle kaks kotti, kus oli kogu minu edaspidiseks eksisteerimiseks vajaminev varustus — rõivad, jalanõud, käterätid, sööginõud ja rakmed.

Teises telgis pidin vahetama oma tsiviilrõivad äsja saadute vastu. Vaatasin kriitilise pilguga üle ka kodust kaasavõetud asjad. Nimelt oli minuni tilkunud infot, et veedame eesootavad kaks nädalat metsas telgis. Otsustasin võtta kaasa ainult need asjad, mis tundusid hädavajalikud.

Hiljem tundsin paarist esemest muidugi puudust, kuid et sõdur on leidlik, sain metsas ikkagi hakkama. Hämmastav, kui vähese hulga asjadega on ekstreemtingimustes võimalik läbi ajada.

Mind ootas ees veel kolmas telk, kus jagati relvastust. Kõigepealt anti mulle 7,62-mm kaliibriga Rootsi päritolu automaat AK4, millest sai kaheks nädalaks minu uus «naine». Pidin vööle kinnitama ka Venemaal valmistatud 9-mm Makarovi püstoli. Mõne teravmeelsema saatusekaaslase jutu järgi pidi viimasega olema hea pähkleid purustada.

Varustus käes, tuli kõik kompaktselt kotti ja rakmetesse pakkida, et seda endaga kaasas tassida. Kui riideesemete kotti toppimisega sain enam-vähem hakkama, siis sõdurile kõige hädavajalikuma rakmetesse sobitamisega olin püstihädas: Vene sõjaväes ei olnud ma ju selliseid rakmeid kasutanud.

Mis siis ikka, tuli küsida abi noorematelt meestelt, kelle sõjaväeteenistus oli möödunud mõne aasta eest. Pika seletamise ja passitamise peale hakkas asi lõpuks jumet võtma. Ja siis, kui kell oli jõudnud tiksuda juba tunni või paar üle keskpäeva, olin eesootavaks teekonnaks enam-vähem valmis.

Meid kupatati autode peale ning sõit Tallinna külje all asuvasse Männiku sõjaväelinnakusse võis alata. Seal pidi kõik reservpataljoni allohvitserid suunatama oma kompaniidesse. Kohale jõudsin viimaste seas.

Alfa-kompanii ootas

Ootasin metsaveerel, et keegi mindki oma allüksusse kutsuks, kuid mind ei näinud keegi endale tahtvat. Hiljem selgus, et minu kollasele paberilipikule märgitud allüksus «AJvKo» tähendas Alfa-kompaniid. Sellele üksusele oli ju minugi kuuldes inimene korduvalt käinud võitlejaid ära viimas, aga kust pidin mina seda teadma?

Lõpuks pääsesin oma kompanii juurde. Meid oli seal 14. Uurisin siis enne mind kohale jõudnutelt, mida esmajärjekorras teha. Oli antud käsk puhastada relvad, mis olid konserveerimisest paksu tavotikihiga koos.

Jälle olin omadega plindris: polnud ma ju niisuguse sõjariistaga kokku puutunud. Tuli jälle abi küsida. Kaaslased näitasid mulle kiiruga, kuidas relv lahti käib. Tegin selle puhtaks, ise pingsalt meelde tuletades, mis järjekorras ja kuhu mingi relvaosa tagasi panna. Ega sellest mõttetegevusest suurt kasu olnud: ka kokkupanemise juures tuli teiste abi paluda.

Varem kohale jõudnud mehed olid vahepeal männimetsa alla püstitanud kaks telki. Ühest sai kaheks järgnevaks nädalaks mu kodu.

Väljajagatud kuivtoidupaki sisu nosides uurisin teistelt, millised auastmed, ametid ja allüksused Eesti kaitseväes on. Erinevusi varem kogetuga oli palju ja algul kippusid mul jagu ja rühm ning kapral ja veebel ikka segi minema. Eks iga asi taha harjumist.
Kui suurem nälg oli tapetud, lohistasin asjad ühe telgi lähedusse, kus oli koos vähem mehi kui teise juures.

Tagantjärele mõeldes oli see üsna hea valik. Tegu oli meestega, kes püüdsid metsas elamise endale võimalikult mugavaks teha. Ehitasime paari päeva jooksul koos leitnant Ermi ning seersantide Ojaste, Maidla ja Hangoga ühiselt telgi ümbrusse paar pinki, kus sai vabal ajal jalga puhata, ning pesemisnurgakese.

Esimene öö telgis möödus unevaeselt. Kindlasti mängisid selles oma rolli kõva maapind ning asjaolu, et vastu hommikut hakkas magamiskotis jahe. Seetõttu otsustasid meid kantseldama volitatud kaadrisõjaväelased leitnant Jõgi ja seersant Ulm järgnevatel öödel kasutada ahjuvalvet. Mehed valvasid vahetustega kogu öö paarikaupa ning jälgisid, et telkides ikka tuli ahjus oleks.

Järgmised paar päeva olid kuramuse rasked. Kui lasketiirus laskmise elasin kergelt üle, siis edasi said mu selg ning põlved korralikult vatti. Roomamine, söösthüpped, tihe põlvele laskumine ning pikaliheitmine ei mõjunud neile üldsegi hästi. Igatahes teisipäeva õhtul lõid need lausa tuld välja.

Teisipäeva õhtul saime käia Vahipataljonis duši all. Väsinud meeste näod muutusid seda uudist kuuldes kohe rõõmsamaks, sest metsa all rahmeldades olime valanud üsna palju higi.

Autokastis istudes ja läbi õhtuse Tallinna Vahipataljoni poole sõites märkasin imestusega, et maailmas on peale rohelise ning musta värvi, mis metsas domineerisid, ka teisi. Ma olin jõudnud need paari päevaga juba unustada.

Üks mees nentis tanklast mööda sõites, sügav ükskõiksus hääles: näe, kütusehinnad on tõusnud. Enamiku meist jättis see täiesti külmaks. Tähtsamad olid ikka ees ootavad kümblemismõnud.

Pimedas ja käsikaudu

Kolmapäeval hakkasin lõpuks tegelema nende asjadega, mille jaoks mind siia metsa oli kutsutud. Mul tuli endale selgeks teha kompaniiveebli ülesanded ja kohustused.

Esimese nädala järelejäänud päevad toimetasingi rohkem omaette, ainult aeg-ajalt liitusin teiste allohvitseridega. Näiteks siis, kui oli vaja tutvuda kuulipilduja MG 3 või tankitõrje-granaadiheitja Carl Gustaf ehitusega.

Ees ootas veel üks nädal, mil needsamad allohvitserid pidid omandatu edasi andma pühapäeval saabuvale reservväelaste reakoosseisule. Sellega tehti algust pärast seda, kui olime esmaspäeva õhtul liikunud autodega Tapa lähedale kaitseväe keskpolügoonile. Koos äsja saabunutega oli meid kompaniis nüüd veidi alla 90.

Keskpolügoonile jõudnud, said mehed harjutada pimeduses telkide püstitamist. Kõige rohkem hämmastas kõiki metsaalune künklik maastik. See oli hoopis midagi muud kui Männiku tasane metsaalune. Et kompanii telgid paiknesid üksteisest päris kaugel, tuli meestel ühe rühma juurest teiseni jõudmiseks tublisti mägimatkamisega tegelda.

Ka autojuhid pidid kitsastel ja künklikel metsaradadel endast ja tehnikast maksimumi välja pigistama, eriti õppuse viimastel päevadel, kui vihm oli teed väga poriseks muutnud.

Esimestel päevadel oli mõnel probleeme metsas orienteerumisega. See johtus sellest, et mehed said laagris ringi vaadata vaid varahommikuti, sest õppustelt laagrisse tagasi saabusime juba pimedas. Aga saime hakkama, kedagi ära ei kaotanud ning ka varustus jäi enamjaolt kõigil alles.

Kuigi jah, ühe mehe relva, mis oli kenasti vastu puutüve toetatud, korjasin siiski üles ja toimetasin omaniku kätte.

Oma «naise» unustamise vastu patustasin ka ise. Männikul metsa all harjutades tegime parasjagu järjekordset puhkepausi. Selle lõppedes ajasin end püsti, viskasin rakmed selga ning hakkasin nagu õige mees edasi astuma, kui üks kaaslane märkas mu automaati kännul vedelemas. Tänu temale pääsesin suurtest sekeldustest.

Lahing sõjaväepolitseiga

Tasapisi lähenes neljapäev, mil oli kavas kogunemise kulminatsioon, õppelahing. Meie tinglikku vastast mängis sõjaväepolitsei allüksus. Kolmapäeva varahommikul anti pataljoni staabis kompaniide juhtkondadele lahingukäsk, milles määrati, mida ning millal mingi allüksus tegema peab.

Ülejäänud päev kulus viimaste ettevalmistuste tegemiseks ning siis oligi käes neljapäeva hommik. Juhtkonna telgis olime eelmisel õhtul küll kokku leppinud hommikuse äratuse aja, kuid tuli välja, et keegi polnud pannud äratuskella tirisema. Sellest johtuvalt jäime ajagraafikust umbes pool tundi maha.

Pärast sellist prohmakat oli kõigil tuli takus. Kummatigi selgus lahingpositsioonidele jõudes, et üks teine kompanii hilines meist tunduvalt rohkem. Mehed said külma ja niiske ilmaga mõne tunni metsaserval maas lösutada. Vaevalt et neil seal eriti mõnus oli, kuid seda kuumem päev neid ees ootas. Pika ootamise peale algas lõpuks lahing.

Automaadi- ja kuulipildujatäristamist ning sekka lõhkepakettide plahvatusi oli igale maitsele. Esimese kokkupõrke tagajärjel sai mõni mees ka «haavata». Raskemas seisundis olijad tuli sõjaväljalt minema toimetada. Nüüd sain minagi asjameestele ja kontrollidele oma õpitut näidata.

Kõige raskemini «haavatu» toimetati enam-vähem varjulisse kohta, kuhu ma koos autojuhi ja autoga talle vastu läksin. Samal ajal kui viga saanu autole pandi, andsin võitlejatele lisalaskemoona. Autokasti «haavatu» juurde istusid meedik ning vahekohtunik, kes tahtis veenduda, kas vigastatu saab piisavalt kiiresti arstide hoole alla.

Autojuht end gaasipedaali vajutamisega tagasi ei hoidnud. Teadsin kaardi järgi, kuhu pean haavatu toimetama, kuid reaalsuses oli kõik tunduvalt keerulisem. Varustusala tehnika oli korralikult metsa alla varju jäetud, nii et esimest korda sealt mööda sõites ei märganud ma midagi. Kui olime õigest kohast juba kilomeetri jagu mööda sõitnud, lasksin juhil auto ümber pöörata ning tagasi sõita veidi rahulikumas tempos.

Metsa vahel liikuvatelt võitlejatelt uurides leidsime lõpuks õige koha üles. Kui evakuatsiooniautole jõudsime, oli «haavatul» veel hing sees. Loodetavasti sai ta selle pika tiirutamise peale ikka õigel ajal arstiabi.

Edaspidised toimetamised läksid mul juba lepase reega. Sedasama ei saa paraku öelda kõigi meie kompanii meeste kohta. Paljud kaotasid lahinguväljal elu ning palju oli ka haavatuid. Lõpuks sundis meie pataljon vastase pika lahingutegevuse käigus siiski taanduma.

Jälle oma aja peremees

Viimaks oligi käes kauaoodatud viimane päev. Hommikul startisime autodega keskpolügoonilt Tallinna poole. Pärast paaritunnist sõitu olime tagasi Vahipataljonis, sealsamas, kus kõik kaks nädalat tagasi alguse oli saanud. Varustus seljast, tsiviilriided selga, relvad ära anda...Veel kiire hüvastijätt meestega ning juba vajuski sõjaväeosa värav mu selja taga kinni.

Jälle oma aja peremees, siirdusin ühte tillukesse poodi ning lubasin endale mõne õlle.

PÕHJANAEL 01

Põhja kaitseringkonna reservpataljoni õppekogunemine «Põhjanael 01» peeti
5.—18. septembrini.

• Õppekogunemise esimesel nädalal harjutasid ohvitserid ja allohvitserid Tallinna külje all Männikul koos juhtimisprotseduure.

• Teisel nädalal liitus õppekogunemisega reakoosseis ning formeeritud pataljon liikus Tapa lähedale oma paiknemisalale kaitseväe keskpolügoonil, kus leidsid aset kõikide erialade väljaõpe ja koostegevusharjutus.

• Õppused tipnesid 16. septembril õppelahinguga, kus reservpataljoni tinglikku vastast mängis sõjaväepolitsei allüksus.

• Reservpataljoni allüksuseid toetasid väljaõppel kaitseringkondade ja Kaitseliidu instruktorid.

Allikas: kaitseväe peastaap