Rahu ja aega areneda

Homme Viljandis algava tantsunädala üks nimekamaid lavastusi on «Klapp», mille toob siia Tallinna Tantsuteater. 

«Klapp» oli Eesti teatri aastaauhindade nominent tantsulavastuste kategoorias. Tähelepanuväärne on, et peale valguskujundaja on kõik lavastusmeeskonna liikmed kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala lõpetanud. Sigrid Savil seisab lõpetamine ees tänavu.

See andis põhjuse küsida trupi liikmetelt, millised mõtted neil tekivad seoses sõnapaariga «tants ja Viljandi». Vastus jäi saamata vaid lavastajalt Ruslan Stepanovilt, kes elab praegu Saksamaal.

FOTO: Erakogu

Heili Lindepuu

Heili Lindepuu,
Tantsuteatri juhataja-produtsent

Viljandi ja kultuuriakadeemia seostuvad kõigepealt sõprade, hoolimise ja kogukonnaga. Suletud ja samas avatud ruum andis võimaluse süveneda ja kasvada, otsida ja leida. Õpingute aega iseloomustavad kõige enam infojanu, katsetused, uued majad ja saalid. Ja muidugi treeningud, treeningud, treeningud! 

Lisaks kõik see, mis jääb vaid meie mälestustesse ja millele mõeldes tekib suunurka kelmikas muie. Kultuuriakadeemia ja Viljandi on teinud ühe korraliku pesa mu südamesse.

FOTO: Erakogu

Raho Aadla

Raho Aadla,
tantsija

Minu mõtteis käivad Viljandi ja tants alati käsikäes. 

Pärast keskkooli lõpetamist oli mul üpriski kindel plaan liikuda edasi Viljandi kultuuriakadeemiasse tantsukunsti erialale ja seda otsust pole ma kahetsema pidanud. Rahulikus rütmis kulgev väikelinn oli parim koht, tegelemaks oma keha ja liikumise uurimisega – segajaid polnud, ahvatlused tekkisid ja realiseerusid vaid külakogukonna tasemel. Oli rahu ja aega olla, töötada ja areneda. Minu meeletu täiustumistung akadeemias sündis ja püsis viie aasta vältel just kooli ja linna vahelisest harmoonilisest duetist kantuna. Kool oli kui kindlus, teadmiste koda linna südames, mille ümber laius piiritu vabadusest õitsev mängumaa: lossimäed, vanalinn, Uueveski, järved, pargid, teater... Ürgne loodus teispool imelist Viljandi järve andis kogu koolis veedetud ajale viimse täiustava akordi.

Raske on ette kujutada, et selline kooslus nii vaimselt kui ka kehaliselt kuidagi külmaks jätta suudaks. Mina vähemalt süttisin.

FOTO: Erakogu

Sigrid Savi

Sigrid Savi, 
tantsija

Üllataval kombel ei seostu mulle Viljandiga esmajoones eriala. Pigem kandub fookus üldisele mentaliteedile, mis on mulle paljuski mõju avaldanud. Linn on väike ja mõttekaaslaste leidmiseks ei pea end hulluks orienteeruma. Rääkides liikumisest, selle tantsutehnilisest poolest ja tunnetusest, on minu suurim õpetaja nende aastate jooksul olnudki seesama Viljandi vaimsus. Minu otsiv pilk esteetikale, normaalsuse mõõdupuule ja loogikale on teinud täispöörde.

Kooli sisse elades olin pigem reeglitest ja tehnilisest täpsusest kangekaelselt kinni hoidev, kartustest piiratud. Mu keha on mõjutanud psühholoogilised kogemused, uudishimu, tugev annus ambitsiooni ja siinsest vabameelsuse võimalikkusest välja kasvanud heatahtlik mässulisus. Ma hindan seda, milliseks mõtlejaks olen tänu mind ümbritsevatele inimestele kasvanud. See ongi ilmselt pagas, mille ma endale kooli lõpetades kindlameelselt kaasa pakin.

FOTO: Erakogu

Arolin Raudva

Arolin Raudva,
tantsija

Viljandi oli üks suur juhus. Tõestus, et ei tasu pidulikult lubada midagi mitte iialgi teha. Olen õnnelik, et seda lubadust murdsin ning mingi seletamatu voo ja juhuse tahtel siiski tantsukunsti õppima asusin. Islandi keeles tähendab «viljandi» «tahtlikult». Nii tundubki mulle praegu, et see polnud juhus, vaid et füüsiline filosoofia on minusse algusest peale kodeeritud. Kultuuriakadeemia on tantsu häll, avanud mulle raja selles seiklusrohkes maailmas.

Tagasi üles