Eestlasest elektroonikapioneer: tavalist päeva polegi olemas

Olev Muska leiab, et muusika jääb alati muusikaks ja heli alati heliks, hoolimata ajastust, riistadest ja tegijatest. Foto: Erakogu

18. aprillil tuleb Viljandi pärimusmuusika aidas Eesti esimene elektroonilise pärimusmuusika festival, mis koondab selle uudse žanri väljapaistvamaid esindajaid.

Loengutega esinevad Sven Grünberg, Maarja Nuut ja festivali kõige kaugem külaline, väliseestlane Olev Muska. Muska räägib Eesti esimese elektroonilise pärimusmuusika heliplaadi, 1985. aastal Austraalias väljaantud «Old Estonian Waltzes» sünnist ja taustaloost. Võtsime selle Sydneys elava toreda härraga ühendust.

Olev Muska, rääkige palun hakatuseks natuke endast. Kes te olete ja millega tegelete?  

Olen Sydneys sündinud Olev Muska. Muud tiitlit ma ei kanna. Kui kirjeldada, millega tegelen, võib öelda, et olen multimeediakunstnik, pedagoog ning loominguline produtsent, kes propageerib innovatsiooni, oivalisust ja lõbu.

Olete enda kohta öelnud, et kui klientidega joomalõunatel käimisest ära tüdinesite, õppisite iseseisvalt elektroonilist muusikat, lahkusite reklaamiagentuuride maailmast ja alustasite oma disainiäri. Kas olete seda otsust ka kahetsema pidanud?

Õppisin Sydney riiklikus kunstikoolis maalikunsti ja sain joonistamises kõrge hinde. Reklaamiagentuurides töötades hakkas mul joonistamisoskus aga käest libisema. See hirmutas mind. Seetõttu otsustasin, et mu loominguline potentsiaal ei mahu enam sellisesse kitsasse maailma.

See, et olen läinud sinna, kuhu süda viib, tähendab, et ma ei oskagi midagi kahetseda. Hoopis vastupidi: iga päev on kingitus.

Vabakutselisena olen oma tegevust laiendanud: õpetan mitmes kõrgkoolis ja edendan kogukonna kultuuri. Olen pühendunud õppimisele ja uute tehnoloogiliste võimaluste uurimisele. Olen aidanud luua multimeediavahendeid, kavandanud ja läbi viinud erisuguseid projekte ja programme igas vanuses publikule.

Kuidas te sellesse plaati nüüd, ajaliselt distantsilt suhtute?

Olen ühtaegu arhivaar ja eksperimentalist. Mu uudishimu ulatub nii ette kui taha. Kunstikoolis nenditi ikka, et sellest pole midagi, kui pooleli olev töö vahepeal sinnapaika jätta ja edaspidi, kas või kümne aasta pärast, uuesti kätte võtta. Mind võlub väga millegi uue leidmine või vanadest kildudest leiutamine. Töö kui protsessi ja terviku mõttes ei ole tähtis ju ainult see, mis kõige hiljem on valminud. Tänapäeva tehnika võimaldab väga mitmekesist ja täpset montaaži. Rõhutan oma õpilastele alati, et isegi seapeerust saab sümfooniat luua.

See, et sain kutse Viljandi elektroonilise pärimusmuusika festivalile, tähendab, et ajaliselt distantsilt paistavad suhted head olevat.

Kuidas tuhandete aastate vanune pärimus ja moodsad elektroonilised vidinad kokku sobivad?

Muusika jääb alati muusikaks ja heli alati heliks, hoolimata ajastust, riistadest ja tegijatest. Kombinatsioone võib olla igat värvi. See on igaühe enda teha, mida ta oma pärandusega peale hakkab. Käredate rahvapillide heli saab ilusti imiteerida analoogsüntesaatoritega.

Kas peate end muusikuks või pigem helidisaineriks?

Musikaalseks helidisaineriks. Mind paeluvad muusika mehaanilised elemendid, süstemaatika, struktuur ja rütmirikkus, kuid oluline on ka emotsionaalne dimensioon. Lähenen muusikale nagu toiduvalmistamisele. See on oskus, mis on omane rohkem maalikunstile kui pillimängule. Armastan keelt ning vestlusi ja loengupidamist. Tihtipeale nendin, et mu esinemispraktika toetub just sellistele loengutele.

Kui põhjalikult te Eesti eluga kursis olete ja kui hästi teate näiteks seda, millist muusikat siin tehakse?

Üks oluline õpetus reklaami valdkonnas oli see, et mida vähem sa tead kliendi taustast ja tema kaubast, seda puhtamalt saad uusi strateegiaid luua. Mu kaudne, killustunud ja eklektiline arusaam Eesti elust aitab mu enda arvamust kujundada. Kui omaaegse bändiga Kiri-uu 1989. aastal mööda Eestit ringi sõitsime, kuulsin mitmelt poolt vastukajana, et see ansambel esitab muusikat nii, nagu meie teha ei julgeks. Kontrasti tekitamiseks on tore olla autsaider.

Muidugi püüan ma end Eesti elu ja kultuurisündmustega kursis hoida. Mu vend Arno on aga kõigega veel paremini kursis, sest jälgib koos 90-aastase ema Leidaga internetist ETV päevauudiseid.

Olgugi et ma ei ela Eestis ega võta enam osa ka väliseesti üritustest, olen Eestisse kiindunud – eestlust minust välja peksta ei saa.

Eesti muusika taustal põimitakse palju ilusat ja lüürilist. Tähelepanuväärsematena nimetaksin näiteks Vaiko Eplikut ja Pastacat, aga ka Jarek Kasari «Kalamaja naisi», Marten Kuninga «Tagurpidi vaala» ning sakslase Marsen Julesi seadet Tormise laulule «Sääl on me kodu».

Kuidas teie tavaline päev välja näeb?

Tavalist päeva polegi olemas. Küsige parem, missugune on mu tavaline öö. Et pea töötab paremini surmvaiksel südaööl, jõuan tihti sängi alles kella nelja paiku öösel.

Muusikat näiteks teen väga juhuslikult läppariga. Alles hiljem kontrollin stuudios üle, kas kõik on korras.

Kas muusikas suudab teid miski veel üllatada?

Mulle meeldivad otsimine ja leiutamine. Olen alati võlutud uutest masinavärkidest ja tarkvarast ning tahan ikka oma avastustest nii muusikas kui muudel aladel teistele teada anda. Paigal seista ma ei suuda, seepärast on huvitavaid kokkupõrkamisi ja üllatusi alati külluses.

Mängivate naabrilaste kisa, lindude laul, kaskede kohin jõe ääres, mingi plära telekast toanurgas, mõni filmimuusika katkend, rongide müra, mootorratta plärin tänaval... Kõik niisugused taustahelid libisevad vaikselt mu mällu ja kaardistavad lakkamatult ümber mu meelemaastikku. Mu eestikeelne lemmiksõna, mis kõlaliselt täpselt nähtuse olemust väljendab, on «tuul». Isegi mu kass saab sellest aru!

ALBUM

Olev Muska featuring Ingrid Slamer, «Old Estonian Waltzes»

• Välja andnud Estoterix 1985. aastal.

• Kaaneümbrise kujundanud Olev Muska.

Allikas: Discogs