Minu vastutusrikas vabadus

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Viljandimaa tänavune hariduskonverents algas Seneca iroonilise lausega «Me ei õpi elu, vaid kooli jaoks» – muidugi ümberpööratud versioonis. Sellest, et Eesti kool on fakti-, mitte inimkeskne, on taunivalt räägitud juba viisteist aastat. Heietame üha sellest, et üksluiselt heast hinnetelehest tähtsam on oma huvid avastanud ja võimed välja arendanud isiksus, olgu tegu siis tubli kaminameistri või teadlasega. Samas jälgime põnevusega riigieksamite edetabeleid.

Haridusministeeriumi kantsler Kalle Küttis mainis oma ettekandes, et mitte kunagi varem pole olnud õpetajal nii suurt tegutsemisvabadust kui praegu ning pedagoogid peaksid oskama seda hinnata. Oskangi, sest kõige nauditavamad on mulle kui võõrkeeleõpetajale need tunnid, mil saan lastega vestelda brittide ajaloost, arutleda, kuidas sõnavara või isegi grammatika kaudu avaldub rahvusliku mõtteviisi eripära ning lapsed lavastavad väikseid näitemänge või koostavad oma unistuste laagri programmi – ühesõnaga teha kõike seda, mida pole mulle ette kirjutatud. Need on tunnid, millest võidavad mõlemad pooled.

Paraku saan endale sellist luksust lubada harva, sest riikliku õppekava eesmärgid esitavad väga kindlaid ja suuri nõudeid, millest lõviosa kuulub grammatikale. Pole saladus, et paljud meie õpilased on hädas emakeelegagi ja võõrkeele õppimine on neile seega kahekordne katsumus. Et sellises olukorras midagigi kinnistuks, pean klassiruumis veedetud ajast kolmveerandi kulutama üsna tuimale treeningule. Olen ju mina see, kes vastutab tasemetööde ja eksamitulemuste eest. On kõnekas, et teistes ainetes, mida ma annan ja milles pole riigieksamit, on mu töörõõm märksa suurem ning see ei johtu võimalusest rihm lõdvaks lasta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles