Repliik: Kes tahab kärnas kährikut?

Kristiina Baum Foto: Elmo Riig / Sakala

Mina ei tahtnud. Helistasin jahimehele ja kurtsin, et üks säärane on end minu kuuri alla sisse seadnud. Et tulgu ja aidaku temast lahti saada. Jahimees tahtis tulla küll, aga ei tohtivat. Ega linn ole jahimaa, kus võib püssi paugutada. Soovitas veterinaararsti. Too ei saanud tulla, sest aega nappis. Tal targematki teha.

Kole võõramaalane tundis end minu õuel juba üsna koduselt. Muutus iga päevaga üha julgemaks ja küllap oleks tuppagi tulnud, kui oleks kutsutud. Pidin midagi tegema. Sestap haarasin kaika ja astusin öhe. Mis see siis ära ei ole – elu jooksul on nii mõnigi kukk supipotti ja küülik praeahju saadetud.

Leidsin ta heinapalli alt. Viimaste karvadega sorakil saba katmas pisikest roosat keha. Vaatasime teineteist justkui vanad sõbrad. Lootsin, et juhtub midagi erakordset: loom avab suu ja vastutasuks, et ma ta ellu jätan, täidab mu kolm soovi. Aga ei piuksugi. Siis langetasin otsuse.