Käesoleva kevadeni teadsin, et minul on pensionini töötada aasta vähem, kui olin siin ilmas elanud. Alates seaduseelnõust 652SE pean töötama aasta rohkem, kui olen seni elanud. Muudatus jõustus tänavu aprillis ja neli kuud hiljem ähvardab manifest kohustusega elada 67-aastaseks, et üldse pensioni saada.
Juba praegu on eesti mees oma riigi lojaalseim kodanik: töötab kõvasti kogu elu, arsti juures käib harva ja sureb ära enne pensionile saamist. Oma koolikaaslaste hulgast tean vähemalt nelja sellist meest.
Minul ei ole pensionifonde, samuti ei looda ma riigipensionile. Olen rahul, et Rein Aidma, Robert Antropov, Peep Aru, Hannes Astok, Ivi Eenmaa, Igor Gräzin, Andres Herkel, Kaia Iva, Tõnu Juul, Helmer Jõgi, Katrin Karisma-Krumm, Ene Kaups, Mari-Ann Kelam, Urmas Klaas, Elle Kull, Tõnis Kõiv, Tarmo Kõuts, Mart Laar, Valdur Lahtvee, Margus Lepik, Väino Linde, Lauri Luik, Maret Maripuu, Silver Meikar, Maret Merisaar, Marko Mihkelson, Tatjana Muravjova, Leino Mägi, Tarmo Mänd, Erki Nool, Mart Nutt, Liisa-Ly Pakosta, Kalle Palling, Keit Pentus, Jaanus Rahumägi, Mati Raidma, Urmas Reinsalu, Rain Rosimannus, Taavi Rõivas, Jaak Salumets, Erik Salumäe, Sven Sester, Imre Sooäär, Marek Strandberg, Margus Tsahkna, Toomas Tõniste, Ken-Marti Vaher, Lauri Vahtre, Trivimi Velliste ja Harri Õunapuu hääletasid pensioniea 65. eluaastani tõstmise poolt.
Parempoolsed tahtsid õhukest riiki ja tööandjad on rahul aastas 3 miljardi krooni kokkuhoidmise üle.
