KÄIN ÜSNA tihti Tallinnas ja olen seetõttu tuttav ka kaamerakastidega.
Tauno Tuula: Arva ära ehk Liikluskorraldus Tallinna maantee moodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need kaamerad võivad liiklust küll rahustada, aga nendega kaasneb üks häiriv tegur. Pärast lõiguti suurema kiiruse (100 kilomeetrit tunnis) lubamist on nende juures tekkinud naljakas olukord. Kui muidu sõidetakse üldjuhul kiirusega pisut üle 100 kilomeetri tunnis, siis seal pidurdatakse kiirus 90 kilomeetrile tunnis. Mõnikord olen sunnitud ka ise samamoodi käituma.
Milles siis asi? Asi on selles, et kiirusemärgid on paigutatud väga juhuslikult. Sõidukijuht ei saa kunagi olla päris kindel, millise kasti juures on lubatud liikuda kiirusega 100 ja millise juures 90 kilomeetrit tunnis.
VIIMASEL AJAL olen hakanud Tallinna—Tartu maantee olukorda teadlikult hindama ja tulemused on lausa imelikud.
Kiirusega 100 kilomeetrit tunnis sõita lubavad märgid on sinna paigutatud täiesti suvaliselt. Mõni on metsa vahel sirgel teelõigul, kus pole ühtegi ristteed. Kuigi natuke maad tagapool on sama märk olnud, tekitab niisugune kordus tunde, et kiiremini tohib sõita alles nüüd ja sa oled juba eeskirja rikkunud.
Mõnes kohas on suurtel ristteedel lisamärk, teisal seda pole ja seal jääb mulje, et vahepeal lubatud kiirus enam ei kehti (liikluseeskirja järgi risttee väljaspool asulat märgi mõjupiirkonda ei lõpeta). Pealegi teiselt teelt tulijad ju ei tea, et lubatud kiirus on 100 kilomeetrit tunnis.
Kui mingil põhjusel mõnel lõigul ajutiselt suuremat kiirust ei lubata, on kiirusemärk lihtsalt posti otsast maha võetud ning alles jäetud tahvlid sõiduauto ja mootorratta pildiga.
Peaaegu pooltel juhtudel lõpetab suurema kiirusega teelõigu asula, mitte suuremat kiirust lubava märgi mõjupiirkonna otsasaamisest teatav märk. Lisan, et viimati mainituid pole Tallinna tee peal ühtegi.
ÜKS MÄRGISEGADUS on Annas. Nimelt võib seal rahulikult lasta endast pilti teha, sest kohas, kus Ojakülast tulijad Anna kiriku juures maanteele sõidavad, kiirusepiirangu märki pole. Seda segadust ei aita lahendada ka GPS, sest sealsed andmed ei vasta tegelikkusele.
Ma küll ei tea, kes peaks andmeid edastama, kuid maanteeamet võiks ebatäpsustele tähelepanu pöörata, sest on väga palju juhte (eriti välismaalasi), kes GPS-seadmeid mööndusteta usaldavad.
NII ET PRAEGU peavad autojuhid peaaegu terve tee mõistatama, mis kiirusega nad sõita tohivad, ja sellepärast võtavadki nad kaamerate juures igaks juhuks hoo maha — nad lihtsalt ei mäleta, kas oli märk või polnud. Keegi ei taha ju niisama 300 krooni maksta.
Kui maanteeamet koostöös politseiametiga need kiiruskaamerad üles pani, peaks jõudma ka liiklusmärgid korrektselt paigutada.
Olen autoga palju maailmas ringi sõitnud ning näinud nii halvema kui parema märgistusega riike. Silma on jäänud, et kui riigil on juba võimalik tee äärde kaamerad paigaldada, on seal ka märgistus korras. Suuremat kiirust lubavad märgid on korrektselt pärast iga ristteed ja suurema kiiruse lõikude piiril on selgelt märgi mõjupiirkonna lõpu märk.
VÄGISI TEKIB tunne, et segadus meie liiklusmärkidega on tahtlik: nii saab lihtsalt rohkem trahvi teha. Pealegi poleks Tallinna—Tartu maanteel üldse vaja 100 kilomeetrit tunnis lubada, sest see on seal kogu liikluse tõmblema pannud. Kui enne sõitis enamik ühe kiirusega, siis nüüd on kiiruse erinevus (veoautod ei tohigi üle 90 kilomeetri tunnis sõita) kasvatanud möödasõite mitu korda.