Kust tuli roostik ja kuhu kadusid luited

Kolmekümnendatel aastatel oli Võrtsjärve kallas Vaiblas veel üsna lage, nüüd tuleb aga suplejail ja paadisõitjail end jõuga vabasse vette murda. Foto: tundmatu autor / Rein Kuresoo

Võrtsjärv. Ühes kaldas kuldsed liivaluited, teises kivirand. Pilliroogu pole ollagi. Raske uskuda, kuid see oli tegelikkus napp sada aastat tagasi. Inimesed seda enam ei mäleta, fotod aga küll.

Kui vaadata, mida on viimased sada aastat Võrtsjärvega teinud, tuleb nentida, et muutused on drastilised. Ilmselt ei saaks ajamasina abil tänasest päevast sajandi taha toimetatud järveäärne elanik esimese hooga arugi, kuhu ta õigupoolest sattunud on. Umbes sada aastat tagasi leidus pilliroogu vaid Pikasillas ja mõnes varjulises abajas, nüüd palistab Võrtsjärve randa kohati isegi kolmesaja-neljasajameetrine roostikuvöönd ning see laieneb sihikindlalt igal aastal meetri-paari võrra.

«Kaldad on võssa kasvanud või lausa metsastunud. Rüsijää on veeretanud suuri kivirahne siia-sinna, lained lõhkunud liivakivipanka ja varingud koopad kinni ajanud. Endised rannaluited on kadunud,» tõdeb loodusemees ja fotograaf Rein Kuresoo, kes võttis ette saja aasta tagused fotod Võrtsjärvest ja üritas nüüd samu kohti pildistada.