Peeter Olesk: Mida teeb põllumajandusminister?

Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

MUIDUGI ON igal erakonnal oma vöörus, köök, vastuvõturuum, tagatoad, kelder ja ka Siber.

Sind võidakse kindralstaabist saata asumisele nii kaugele Siberisse, et sealt ei kirjuta sa avalikkusele enamat kui ajalehtedele lugejakirju. Keldrist ei võeta välja mitte moosi, vaid musta pesu. Tagatube on tõesti mitu ning neist ühes käivad koos suhtekorraldusfirmad oma analüüside ja prognoosidega.

Üks teema, mida sellistes kambrites arutatakse, on tahes või tahtmata küsimus, kuidas ministrid on käitunud ja kuhu nende käitumine viib nii ministrile alluvas valitsemisalas kui erakonnas. Kas see tuleb parteile kasuks või kahjuks.

On olemas niisugused mõisted nagu «minister pikaks ajaks», mis tähendab, et ametnik ei pea kartma ülemuse kiiret vahetumist, ja «tühi koht», mis tähendab, et selle koha täitjast ei sõltu tegelikult midagi. Teatavas tagatoas arutatakse neidki aspekte.

Järgnev ei ole praeguse põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri  paraadportree ega sissetung tema eraellu. See pole ka kihutuskõne enne valimisi. Käsitlen lihtsalt mõnda probleemi, mille puhul meil on kokkupuutepunkte.

AASTAL 1992 alustasid vabanenud Eesti ülesehitamist inimesed, kel polnud oma riigi juhtimise kogemust ei sise- ega välispoliitiliselt. Olid nõukogudeaegsed või pagulusest pärit asjatundjad, jätkus äraootajaid, ent polnud piisavalt asjaarmastajaidki. Kusjuures nood viimased enamasti üksteist ei tundnud.

Ka nüüdne põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder alustas asjaarmastajana, sest kunagises põllumajanduse akadeemias riigiteadust talle päris kindlasti ei õpetatud. Neid asendas teaduslik kommunism. Seedri lõpetamise aastal (1990) taheti seda küll ümber nimetada ühiskonnaõpetuseks, aga just tema oli üks neist, kes nõudsid senise nimetuse allesjätmist.

NIISIIS EI ole põllumajandusministrile keegi õpetanud, mida tähendab konservatiivsus. Siinkohal tähendab see arvestamist protsesside loomuliku inertsiga ning ettevaatlikkust ja vaoshoitust olukordades, mis tekitavad kiusatust neid üle jõu kiirendada.

Helir-Valdor Seeder on konservatiiv. Isekeskis — kolmanda osalisena maaülikooli rektor Mait Klaassen — oleme arutanud näiteks konkreetset küsimust, miks on hakatud otsekui häbenema väga vana sõna «agronoom». Kes peaks selle mõiste uuesti ausse tõstma? Maaülikool kahtlemata. Ent ta ei saa seda teha üksi, sest ka riik peab suutma sõnastada, mida ta agronoomilt tahab ja kui palju ta neid vajab.

Näitlikumalt: põllumajandusökonomisti haridusega minister peab formuleerima riigi huvi ja vastutusvõime maaviljeluse küsimuses, sõltumata sellest, kelle valitsemisalasse kuuluvad maaelu, metsandus, kalandus, roheline energia ja asjaomane haridus.

Kas seda on palju nõutud? Ei ole. Aga see tähendab põhimõttelist konflikti, sest iga nimetatud valdkond moodustab eri majapidamistes omaette rea.

Maaelu tahud on suurel määral kommunikatsioonid, hariduse kättesaadavus, energeetilised ressursid ning ühtlasi regionaal- ja halduspoliitika, mis kumbki ei saa olla paikkonniti ühetaoline. Setumaal ja Ida-Virus tähendab see praktikas ka piiriületust, mis pole põllumajandusministri valdkond.

Küsimus seisneb seega selles, kui paljude inimeste huve põllumajandusminister puudutab ja esindab?

Ühine põllumajanduspoliitika ehk CAP sõnastati aastal 1958 Alpide jalamil Stresa linnas kui aasta varem loodud Euroopa Majandusühenduse ehk ühisturu loogiline jätk. Helir-Valdor Seedril on tulnud osa võtta CAP II eeltöödest ehk uue ühise põllumajanduspoliitika kujundamisest pärast euroliidu laienemist ajal, mil tehnoloogiline surve maaviljelusele ja loomakasvatusele on kasvanud ning euroliidu partnerite ja konkurentide arv niisamuti.

Millise positsiooni CAP II-s saavad põllumajandusteadused ja sellekohane haridus — see on küsimus, millele vastamiseks populism ei sobi. Paraku on valitsev koalitsioon «pisut» populistlik.

POLE MINU asi panna oma kauaaegsele tuttavale hinnet. Saan vaid tõdeda, et enda jõu näitamiseks kujundavad laienenud Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja muutunud Eestimaa Rahvaliit oma põllumajanduspoliitika ehk lähema poole aasta jooksul tuleb põllumajandusminister Helir-Valdor Seedril olla korraga nii kaitsja kui ka ründaja. Mida kaitsta, tal jätkub, aga keda rünnata, see on segane.