NÕUKOGUDE korra lõpust saab peagi mööda kakskümmend aastat. Mäletatavasti kestis Eesti Vabariigi esimene iseseisvusperiood umbes sama kaua. Nii et paras aeg on mõtteid vahetada, kas eesti rahvas ja tema juhid on praegu arukamad kui toona.
Urmas Suik: Aeg tagasi vaadata ja võrrelda
4. august 2010, 16:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvatavasti on ülekohtune öelda, et iseseisvuse kaotamine eelmisel sajandil oli ainult tollaste juhtide süü. Küll aga võib väita, et sellele eelnenud perioodil ei tegutsenud riigi ladvik ja rahvas käsikäes.
Konstantin Päts, kel kahtlemata oli tähtis roll eesti rahva Vene impeeriumist eraldamisel, ei suutnud tajuda rahva jõudu ja tahet ülla eesmärgi, iseseisvuse säilitamise poole püüeldes.
Tunnistan, et Pätsi kaasaegsetes, sealhulgas minu lähisugulastes, kel ennesõjaaegne iseolemine meeles, on selline mõttekäik tekitanud vaid pahameelt, sest poliitikakaugetele inimestele oli Päts vaieldamatu autoriteet.
Samas oli ta osa intelligentide, näiteks meie riigi ühe rajaja William Tomingase hinnangul diktaator, kes pidas kitsa ringi otsuseid paremaks rahva ühisest vastupanuvõimest. Kindlasti andsid selleks põhjust parteidevahelised kraaklemised, mis sarnanevad tänapäevastega.
Mäletatavasti algas Eestis poliitilise võimu tsentraliseerimine vabadussõjalaste liidu neutraliseerimisega ja jätkus kuni 1940. aasta punase riigipöördeni.
AGA TULEME taas tänapäeva.
Me peaksime avatud silmadega ringi vaatama. Eestis ei ole võitlus võimu pärast väga dramaatiliseks läinud. Rahvas on olnud rahulik. Ei ole nähtud niisugust pilti nagu Kreekas või Prantsusmaal, kus demonstrandid kaklevad politseinikega.
Meenub üksnes paar ammust vägivaldse vastuhaku katset: üks neist leidis aset Kohila kandis ja teine Paldiskis. Küsitava väärtusega oli kindlasti ka pronksmehe teisaldamise meetod valimisvõidu nimel. Selgus, et valitsejad oskavad mässajaid tänavale tuua küll ja suhted rahvusvähemustega on Eestiski hell teema.
Riigijuhtidel oleks mõistlik meeles pidada ajakirja «The Economist» toimetaja Edward Lucase soovitust: «Ärge kunagi enam nii tehke!»
Parteijuhtide käitumine ja nende mõtteavaldused üksteise kohta muutuvad üha sarnasemaks Venemaa ekspresidendi õelate repliikidega naabrite suhtes. Mitme poliitiku kraaklemine meenutab keskaegse Poola kaklevaid šlahtamehi. Milleni see viis, on võimalik lugeda ajalooraamatuist.
VABANEMISE ajal sündinud on nüüd kahekümneaastased. Missuguse põlvkonna oleme üles kasvatanud? 20 eluaastat peaks olema aeg, mil inimene hakkab saama otsustusvõimeliseks. Mõni poliittehnoloog arvab küll, et inimene küpseb varem, ja tahab valimisõigust lubada juba teismeliseeast, kuid loodetavasti on see nali.
Küllap on asi selles, et reklaamitegelased teavad, keda on lihtsam oma tulu nimel ja kliendi huvides manipuleerida. Viinapoliitika puudumise ja alkoholireklaami tagajärjel on Eestist kujunenud Euroopas enim joov rahvas.
ERINEVALT varasemaist infolevitamise vahendeist on online-meedia loonud hea võimaluse inimeste meelsust jälgida ja kujundada. Pildi pealekasvanud põlvkonnast annab netikommentaaride jälgimine. Demonstratsioone oma meelsuse väljendamiseks pole vajagi.
Anonüümseid kommentaare lugeda ei ole kuigi meeldiv. Enamasti käib alaväärsuskompleksist ajendatud ennastrahuldav sõimamine ja siltide, sageli ksenofoobsete, kleepimine. Tuleb kiita «Eesti Päevalehte», mis on nende poolharitud umbisikuliste mõtteavalduste avaldamise lõpetanud.
Tundub ka, et kooliharidusega on midagi lahti: suurel hulgal kirjavigu teevad ajakirjanikud ja meediategelasedki. Koolmeistritele peaks kommentaaride lugemise kohustuslikuks kuulutama, siis saaksid nad teada, missugune on nende antava hariduse kvaliteet.
Sallimatus ja poolharitus on saanud elunormiks. Kahjuks ei ole need võõrad ka end eliidiks pidavatele inimestele.
Netikommentaaride ja ka poliitikute väljaütlemiste põhjal jääb mulje, et kõikidel meie hädadel on vaid üks põhjus: Edgar Savisaar ja venelased. Kaheldava väärtusega ettevõtmiseks tuleks pidada nii Keskerakonna sehkendamisi Tallinna linnaosadega kui Toompea vastumeetmeid, aga ka Toompea võitlust Tallinna linnavalitsusega müügimaksu pärast.
Mitte et ma oleksin maksude tõstmise poolt, aga niiviisi omavalitsustelt järk-järgult õigusi Toompeale korjates saame peagi omavalitsuste asemele veneaegsete külanõukogude sarnased moodustised, kes, käsi õieli, parteilt ja valitsuselt armuande anuvad.
Missugune on siis rahva ja poliitilise eliidi suhe tänapäeval?
Parteid kulutavad miljoneid oma liikmete arvu suurendamiseks ja uhkeldavad sellega. Kas meil maksab usaldada oma saatust parteijuhtidele, kelle tõttu on meie suuremad erakonnad peaaegu maksejõuetuks kuulutatud? Samal ajal näitab televiisor, kuidas inimesed seisavad Euroopa humanitaarabi järjekorras.
On paras aeg meelde tuletada, mida lubas poliitiline eliit meile enne eelmisi valimisi, ja kõrvutada neid lubadusi praeguste loosungitega.
Agu Uudelepp ütles mõni aeg tagasi oma poliitikakommentaaris tabavalt, et Rahvaliit on leidnud endale karismaatilise liidrikandidaadi ja ka vaenlased desertööride näol ning nüüd on tulevik kindlustatud. Minu arusaamist mööda on Eesti parteid ja neid nõustavad reklaamitegelased keskendunud ülearu vaenlase kuju loomisele.
Lähiaja vaenlasekuvandiks olid näiteks pronksmees ja gaasifirma Nordstream. Viimati nimetatu vastu keskendus kogu Eesti eliit, kaasa arvatud teadlaskond. See võitlus aitas küll kodustelt muredelt tähelepanu kõrvale juhtida, aga tegelikult kujunes sellest midagi don Quijote võitluse sarnast.
Pätsi võimu kuritarvitamine Tõnissoni ja tema ajalehe «Postimees» suhtes on tuntud fakt. Meedia pärast peetava võitluse aspekte võib märgata ka tänapäeval. Meie arvamusliidrid, nii poliitikud kui meediategelased, on usinad kritiseerima Venemaa ekspresidendi tegevust võimuvertikaali ülesehitamisel, selle asemel et keskenduda oma rahva murede lahendamisele.
KÕIGEST HOOLIMATA võin oma kogemuse põhjal väita: Eesti on tsiviliseeritud inimsõbralik riik.
Kui mul oli Kiievi metroos dokumentidega rahakott kaduma läinud, kulus mul siin uue juhiloa taotlemiseks paarkümmend minutit, isegi uut fotot ei olnud tarvis teha. Selle näite põhjal võiks otsustada, et Eestil on õnnestunud paarikümne aastaga koolitada igati inimsõbralikud reeglid ja ametnikkond. Sama kehtib suurte ettevõtete, näiteks Elioni või Eesti Energia ja omavalitsuste teeninduspunktide kohta.
Tundub, et eestlastele meeldib Eestis elada, sest võrreldes näiteks Läti ja Leeduga on meie väljaränne tagasihoidlik.