Teise temperamendiga talvele vastu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kodumaal suurlinna keskel elavale Victoria Estefanía Pujolile avaldab muljet Eesti vaikus.

FOTO: Anna Leena Tae

Kui ma Victoria Estefanía Pujoliga kohtun, möödub täpselt kuu päevast, mil ta saabus Karksi-Nuia, et veeta aasta vahetusõpilasena August Kitzbergi nimelises gümnaasiumis.

Põhja-Argentinast pärit 17-aastane neiu vastab igati minu ettekujutusele ladina­ameeriklannast: ta on särasilmne tõmmu kaunitar. Enne stipendiumi taotlemist ei teadnud ta meie pisikesest põhjamaisest riigist midagi. Et aga õpilasvahetuses osalemine oli tema ammune unistus, haaras ta avanenud võimalusest kinni.

Kaamosehirm

«Pidin kirjutama üksikasjalise essee, põhjendamaks kolme asja: miks ma niisugust kogemust tahan, miks just mina seda väärin ja miks just see maa,» räägib Victoria Estefanía Pujol ning lisab, et valida oli kolme Balti riigi vahel. Eesti kasuks otsustama panid märksõnad «lumi» ja «rand». «Lund olen ma näinud elus kahel korral: Ameerika Ühendriikides, kui olin alles päris väike, ja oma kodumaal.»

Tema enda kodupaigas Corrienteses on aasta keskmine õhutemperatuur +20 kraadi. Et linn asub suure Paraná jõe kaldal, pole seal päikeselistest randadest puudust. «Siin on mul juba praegu külm,» naerab ta ja palub mul ennast novembrikaamosega mitte hirmutada.

Tuleb välja, et ehkki eestlaste kohta rahvusvaheliselt levivad stereotüübid on mõneti liialdatud, oleme argentiinlanna pilgu läbi kartulivabariigi mugulakarva juustega kinnised inimesed. Väga toredad sealjuures.

«Meie oma kodumaal armastame liharoogi, teie sööte väga palju kartulit ja kasvatate seda ise,» kõneleb Victoria Estefanía Pujol oma tähelepanekutest. Ta kirjeldab elavalt oma rahvuskaaslaste latiinotemperamenti ja minu vaimusilma ette kerkib pilt pühapäevasele kirikuskäimisele järgnevast suurest perekondlikust söömaajast. Olgu mainitud, et ainuüksi isa poolt on tal 26 nõbu. Oma peres on ta vanim laps ning tal on kaks venda ja õde. «Meil abiellutakse noorelt ja pered on suured.»

Elades küll katoliiklikus riigis kuulub Victoria Estefanía Pujoli pere protestantlikusse kirikusse. «Mõistan ka katoliiklaste pühakute kultust: iga kindla mure jaoks on pühak, kelle poole palvetada, ja sellest on inimestele tuge,» ütleb ta. Erinevalt usuleigetest eestlastest on temale usk südameasi, mitte pelgalt komme.

Hingetoidu juurest ihutoidu teema juurde naastes selgub, et välismaalastes jälestust tekitavast süldist on Victoria Estefanía Pujol seni pääsenud, paraku pole kokkupuuted pudru ja musta leivaga olnud meeldivate killast. Seevastu meie tomatid, Kalevi šokolaad ja Steffani pitsa pälvivad ohtralt kiidusõnu. «Parim pitsa mu elus,» arvab neiu Pärnu restoranis tellitud roa kohta.

Pidžaama ja formaalsused

Noorte riietusstiilist rääkides märgib argentiinlanna, et algul näis siin levinud komme segada mustreid ja värve naljakas. «Tundus, nagu käiksid inimesed pidžaamas.» Argentinas pööravat noored rohkem tähelepanu stiilile ja tüdrukutele olevat tähtis naiselikkus. «Ehk on see sellepärast nii, et kanname päeval koolivormi. Õhtuti tahame ennast selle võrra erilisemalt tunda.»

Neiu tõdeb, et Argentina koolis näitavad õpilased õpetajate vastu küll rohkem lugupidamist üles, kuid see on paljuski formaalne. «Peame õpetaja möödudes püsti tõusma ja kasutama teietamisel lugupidavat intonatsiooni,» toob ta näiteid. Samas tuleb päris tihti ette, et õpilased pedagoogiga koos väljas lõunatavad.

«Mulle on kõik mu õpetajad meeldinud,» ütleb Victoria Estefanía Pujol ning pole kahtlust, et tunne on vastastikune. Endistelt õpetajatelt saadud telefonisõnumid kinnitavad seda.

Eesti koolmeistrid olevat keskeltläbi vanemad kui nende kolleegid Argentinas. «Suuremad kogemused tulevad aga kasuks,» toob tüdruk välja hea tahu.

Oma sõprade ja pere järele aastaks Eestisse kolinud võõramaa neid veel meeleheitlikult ei igatse, sest lumigi on ju alles nägemata. «Ma tõesti naudin siin olemist,» kinnitab ta ning kirjeldab saunaskäigu järel lõõgastumist, tuhandete tähtede vaatamist ja ääretut vaikust. «Elan oma kodumaal üheksandal korrusel, ümber on linnatuled ja sagin. Mul pole kunagi avanenud võimalust sellist taevast näha.»

    Tagasi üles