Nüüd, kui need suured küsimused on vastuse saanud, muutuvad pakilisemaks väiksemad ja praktilisemat laadi küsimused. Näiteks kui palju inimesi võiks 1. jaanuaril 2011 teada, et sellest päevast saavad nad sularahaautomaadist eurosid ja poest antakse raha tagasi samuti eurodes.
Enamik kindlasti teab, kuid euro puudutab meist igaühte. Seetõttu on tarvis võimalikult paljusid inimesi asjast informeerida.
VAADAKEM näiteks, mis juhtus digitelevisioonile üleminekuga. Peaaegu igal Eesti telekanalil (välja arvatud ETV, kus olid oma teemakohased saated) laulis Ivo Linna ZUUMboksist ning vajadusest panna see televiisori ja antenni vahele. Sellest hoolimata avastasid sajad inimesed 1. juulil, et nende televiisor ei tööta, aga ei teadnud Eesti täielikust digitelevisioonile üleminekust midagi.
Kuidagi ei saa öelda, et inimesi ei informeeritud. Võib-olla tõesti — see arvamus on meedias läbi jooksnud — ei informeeritud neid kõigest, kuid põhisõnumit, et 1. juulist lõpetab analoogtelevisioon tegevuse, oli ilma liialdamata edasi antud väga innukalt.
NIISIIS: need inimesed, kelle arvates on euroteavitusega üle pingutatud ja kelle meelest on eurokalkulaatorite jagamine mõttetu, oodaku ära 2011. aasta 1. jaanuar ja sellele järgnevad päevad.
Parastamine ei ole muidugi õige lähenemine ning igasuguste reformide puhul on peaaegu paratamatu, et juhtub arusaamatusi ning mõni ei tea asjast midagi ja mõnele reform lihtsalt ei meeldi.
Ent reformi eitav või selle tõttu kuidagi kannatav osa peab jääma võimalikult väikeseks. Kindlasti ei tohi lähtuda põhimõttest «Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad».
Nii et allesjäänud kuue kuuga tuleb selgitada, selgitada ja veel kord selgitada. Ei ole olemas valesid küsimusi, peab vaid küsima. Mida vähem on müüte ja teadmatust, seda parem meile kõigile.