Meediamogul Rupert Murdoch tegi eelmise nädala reedel teoks aastataguse lubaduse ning muutis tasuliseks maailma tuntumate kvaliteetlehtede hulka kuuluvate «The Timesi» ja «The Sunday Timesi» veebiväljaande.
Klikk ja komm ehk Tasuta lõunad kiduvad
20. juuli 2010, 02:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kvaliteetne ajakirjandus ei ole odav,» kirjutas Murdoch kontserni News Corporation mulluses aastaaruandes, milles ta plaanist rääkis. «Meediatööstuses olevad inimesed on jõudnud äratundmisele, et kui annad raske tööga tulnud autoriõiguse tasuta ära, õõnestad sa oma võimet teha head ajakirjandust.»
Kummalisel kombel kulus maailma ajakirjandusjuhtidel selle tõdemuseni jõudmiseks peaaegu paarkümmend aastat. Võib-olla ei oleks seda veel nüüdki juhtunud, kui majanduskriisi tõttu poleks drastiliselt kukkunud reklaamitulud ja kadunud odava raha lõputu laenamise võimalus.
Tõsi, paljud kahtlevad ka praegu, kas pikka aega internetis tasuta kättesaadavana olnud info eest on enam võimalik raha küsima hakata. Samas sai näiteks USA kuulus majandusleht, samuti News Corporationile kuuluv «The Wall Street Journal» sellega edukalt hakkama ja väljaanded kogu maailmas on üle minemas tasulistele veebidele.
Uudis on nagu sai
Suunda, mille on võtnud Rupert Murdoch — tema esimene abikaasa oli muide eestlanna —, järgitakse ka mitmel pool Eestis. «Postimees» tõi tasulise internetiväljaande turule tänavu kevadel ja veel enne sügist teeb sama «Sakala».
Suurt osa paberil ilmuva «Sakala» artikleid pole veebist lugeda saanud juba mõnda aega, kuid peagi pole need enam üldse vabalt kättesaadavad. Tasuta uudised jäävad internetti küll ka edaspidi alles, kuid need pole sama pikad ja põhjalikud nagu paberlehes, vaid lühemat sorti teated. Samuti ilmuvad seal aeg-ajalt näiteks fotogaleriid ja intervjuud, mis paberlehte ei mahu.
Samas saavad soovijad edaspidi võimaluse lugeda interneti vahendusel kõiki paberlehes ilmuvaid lugusid ja pääseda niiviisi kiiresti kodukandi uudiste juurde, sõltumata sellest, millises maailma otsas nad on või millal postiljon neile lehe toob. Selleks tuleb tellida «Sakala» paberleht, millega juurdepääs netile tasuta kaasa tuleb, või vormistada eraldi veebitellimus.
«Uudiste tegemine maksab palju,» nendib «Sakala» vastutav väljaandja Peep Kala. «Kahjuks veebireklaami müük seda ei kata ja see pole mitte ainult meie, vaid kogu maailma probleem.»
Nii nagu saia tegemiseks on vaja professionaalset pagarit, töökoda, tooraineid ja energiat, ei saa ka ajakirjandus läbi tööjõu, kontori ja kõikvõimalike muude kulusid nõudvate vahenditega. Isegi internetivärav, mille kaudu inimesed uudiseid loevad, maksab sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid kroone.
«Põhimõtteliselt on uudis samasugune toode nagu sai,» leiab Kala. «Kellelgi aga ei tule ju pähe minna poodi ja saia tasuta võtta.»
Tõsi, saia võib ka kodus ise küpsetada. Samamoodi on internet loonud võimaluse igaühel oma mõtteid kogu maailmale avaldada. Muidugi kaasnevad sellegagi kulud nagu ka koduse saiateoga, kuid rahvaajakirjanduse suurimad probleemid on pigem mujal.
Esiteks sisaldavad internetis ilmuvad blogid üksikisikute arvamusi ja erapoolikuid kogemusi, mitte tasakaalustatud maailmapilti pakkuvaid uudiseid. Nende paikapidavust on väga raske kontrollida ning faktide ja hinnangute õigsuse eest ei vastuta õigupoolest keegi. Isegi peavoolu meedia väljaannetes, kus töötab vigade vältimise nimel hulk väljaõppinud inimesi, ei suudeta neist täielikult lahti saada.
Teiseks, leiavad eksperdid, saab internetis avaldatavale infole takistuseks selle üleküllus.
«Inimesed võivad tegutseda netiavarustes aastakümneid, ilma et keegi peale kümmekonna samausulise neist teaks,» kirjutab meediaõppejõud Tiit Hennoste raamatus «Kommikoer ja pommikoer». «Alles siis, kui nende loo korjab üles suur ja mõjukas netileht, saab see sündmuseks.»
Veebibeebi haigused
Internetiväljaannetel on traditsioonilise printmeedia ees hulk eeliseid, sest veeb seob ajalehed lahti trükitähtaegadest ja -paberist. Portaalid võimaldavad ajakirjanikel ruttu avalikustada inimeste elu mõjutavaid sündmusi, näiteks teada anda lähenevast tormist või tähtsa tänava sulgenud veeavariist, samuti saada lugejatelt kiiret tagasisidet või pakkuda neile teksti ja pildi kõrvale heli ja videot.
Kahjuks kaasneb online-ajakirjandusega negatiivseid nähtusi, mis eri väljaannete puhul avalduvad eri tugevusega. Võimalik, et vähemalt osaliselt on need veebimeedia lastehaigused, mis peagi läbi põetakse, mitte infokandja olemuslikud vead, kuid ajakirjanduse usaldusväärsust õõnestavad need ometi.
Näiteks peab suur osa Eesti netireportereid esmatähtsaks kiirust, ehkki enamik lugejaid ei hooli karvavõrdki, kas lugu ilmub tund varem või hiljem. Operatiivsuses poleks ju iseenesest midagi halba, kui rutates ei tehtaks nii palju vigu. Seejuures lihtsustab eksimist teadmine, et vajaduse korral on võimalik lugu kergesti parandada, sealt midagi ära võtta või sinna midagi lisada. Lugejale on sellest tihtipeale vähe kasu — tema loeb päeva jooksul muutuvat uudist enamasti vaid ühe korra.
Meediakriitik Tiit Hennoste peab suureks mureks ka seda, et internetis lähtutakse uudisväärtuste asemel kliki- ehk kommenteerimisväärtustest, mis kattuvad esimesena nimetatutega ainult osaliselt. Lootuses võimalikult palju inimesi lugu klikkima ja kommenteerima ahvatleda ning seeläbi suuremat reklaamiraha teenida, pannakse artiklitele liialdatud või eksitavaid pealkirju ja käsitletakse teemasid, mis lugejat irriteerivad.
Hennoste juhib tähelepanu sellele, et erinevalt mõistusele rõhuvast kvaliteetajakirjandusest mängivad nii kollane ajakirjandus kui veebimeedia inimeste tunnetel, kuid need tunded on täiesti erinevad.
«Tunded, mida kollane leht äratada püüab, olid ja on naer, pisarad, nostalgia, kerge kadedus jms,» selgitab ta. «Kommiväärtused toovad esiplaanile hoopis teised tunded kui kollases ajakirjanduses, nimelt ärrituse, viha ja tigeduse.»
Ruum on piiramatu, aeg mitte
«Sakala» veebitoimetaja Madis Luik on artiklite netikommentaare hallates tähele pannud, et kui esimesed neist on mõistlikud, tulevad ka ülejäänud enamasti samasugused. Kui aga kohe algul keegi õelutsema ja sõimama kukub, läheb lahti selline möll, et vahel ei õnnestugi loo kommentaariumi puhtaks rookida ja see tuleb sootuks kinni panna.
«Seda, missugune kommentaar kedagi solvata võib, on mõnikord raske ära arvata,» tõdeb Luik. «Ent kui keegi meile märku annab, et üks või teine sõnavõtt teda haavab, võtame selle alati maha.»
Internetikommentaaride ehk kommide jälgimine ja ebasobivate eemaldamine võtab suure osa «Sakala» online-toimetaja ajast, kuid see pole kaugeltki tema ainus töö. Ehkki uudiseid kirjutavad veebi ka teised ajakirjanikud, on netilugude tegemine ja ülesriputamine suuresti just tema õlul.
Nii sporditoimetaja kui veebireporteri kohuseid täitev Madis Luik ütleb, et kirjutada oleks palju enamast, kuid kõike kajastada lihtsalt ei jõua. «Sellist hetke küll vist ei ole, kui töö peale ei mõtleks,» tunnistab ta.
Veebis möllajana teab Madis Luik mõistagi ka seda, mida sealt kõige rohkem loetakse, ehk, kui uskuda Tiit Hennoste teooriat, missugused lood vastavad kommi-, mitte uudisväärtustele.
«Krimiuudised, päästeteated ja Tuula,» nimetab ta poolnaljatades esimesed kolm. Nimelt tekitas Viljandi ettevõtja ja linnavolikogu liikme Tauno Tuula idee rajada Valuoja orgu teemapark ühes «Sakala» lugejas hiljuti niivõrd suurt huvi, et sellest kõnelevat artiklit netist leidmata kirjutas ta toimetusele ja küsis kahtlustavalt, kas seda pole lubatud arvustamiseks netti riputada.
Tegelikult ilmuvad paljud paberlehe lood veebis hiljem või ei jõua sinna üldse seepärast, et lehe tellijad saaksid info kätte eelisjärjekorras. Asjaolu, et mõnda artiklit «Sakala» netiversioonis pole, ei tähenda mingil juhul, et lugejad seda kommenteerida ei võiks. Tuleb lihtsalt arvamustoimetajale kirjutada.