Viljandi vanalinna elanikud on mures, ja seda põhjusega. Kahtlasel kombel on viimasel ajal ühes väikses piirkonnas olnud paar pisipõlengut ja suur tulekahju. Seekord päästsid tublilt tegutsenud pritsimehed vanalinna majad hävimisest. Kahe aasta jooksul on see teine kord, mil tuletõrjujad on õigel ajal õigesti tegutsedes jõudnud vanalinnas suurema õnnetuse ära hoida.
Elanikel on tekkinud täiesti põhjendatud hirm, et nende kahtlaste süttimiste taga on keegi pahatahtlik või ehk isegi haige inimene. Kui see nii on, siis kuidas edasi? Kui turvaline on vanalinna puumajas õhtul magama minna?
Tõenäoliselt suudavad vanalinna inimesi aidata vaid nad ise. Ehk tasuks selle kandi privaatsust hindaval elanikul endale selgeks teha, kes on tema naaber ja kes omakorda naabri naaber. Võib-olla tuleks seejärel organiseerida naabrivalve ning hoida silma peal võõrastel, kes vanalinnas jalutades hakkavad tükkima sinna, kus pole nende koht.
Loota, et politsei või linnavalitsus organiseeriksid vanalinnas korrapidamist, pole mõtet. Selleks ei ole neil lihtsalt jõudu. Nii jääbki uppuja päästmine suuresti uppuja enda hooleks. Tugeva kogukonna tekkimine ja ühine tegutsemine võivad anda aga palju parema tulemuse ning rahuliku une.
Loomulikult tuleb arvesse võtta ka võimalust, et süttimised on lihtsalt kokkusattumuste jada ja ühte süütajat pole. Üks sigaretiots ühe mööduja näppude vahelt ja õnnetus ongi käes. Võimalus selliste õnnetusetekitajate vastu võidelda on kahjuks veelgi väiksem kui üht konkreetset süütajat otsida.
Viljandlaste huvides oleks, et tuletõrjujad ja politseinikud suudaksid tulekahju tagamaad selgeks teha ning selle põhjustaja tabada. Vaevalt, et vanalinna elanikud end varem taas turvaliselt tunda saavad.