Viljandlasest riigikogu liige Jaak Allik (SDE), keda võib kõhkluseta pidada üheks enim Venemaad ja venelasi tundvaks Eesti poliitikuks, ei usu, et selle riigi juhil Vladimir Putinil on pikaajaline strateegiline plaan, mille järgi Ukrainas ja mujal maailmas toimuvat omatahtsi suunata.
Ukraina kriisist on saanud painaja, mis lahenemise asemel näikse aina võikamaks muutuvat. Jaak Allik, mida teie ennustate, millises suunas sündmused seal lähiajal arenevad?
Mis otsesesse sõjategevusse puutub, siis kolmapäevases «Aktuaalses kaameras» avaldas meie presidendi julgeolekunõunik Merle Maigre arvamust, et seal on nüüd käsil kiire lõppmäng, sest Ukraina valitsusel jätkub sõjapidamiseks raha veel vaid kümneks päevaks. Ilmselt tahab ka Vladimir Putin asja ära lõpetada. Aga probleem ei peitu ju ainult verevalamises, vaid selles, kuidas rahvas kõnealuses piirkonnas edasi elama hakkab. See, kuidas Ida-Ukraina inimesed end edaspidi tunnevad, selgub siis, kui saab selgeks, mida tähendab president Porošenko lubatud detsentraliseerimine.
Meil siin ollakse valdavalt veendunud, et Venemaa dikteerib separatistide tegevust. Kui palju see teie arvates tõele vastab? Kui sügaval Ukrainas Vladimir Putini käsi tegelikult on?
Tundub, et separatistide konkreetsed tegevused on läinud Putini kontrolli alt välja. Venemaa kindlasti aitab neid relvadega, aga seda, millal ja mida tulistatakse ning milline lennuk alla lastakse, ta ei juhi.
Kuidas hindate lääneriikide käitumist?
Tsiteeriksin selliseid välispoliitika asjatundjaid nagu Henry Kissingeri ja Zbigniew Kazimierz Brzezinskit, aga ka Ameerika endist saadikut Venemaal Jack Matlocki, kes on leidnud, et lääs oleks pidanud Venemaaga Ukraina osas kokku leppima. Selle asemel mindi üle punase joone. Venemaale on täiesti vastuvõetamatu, et Ukraina üldiselt, eriti aga Krimm ja Sevastopol võiks minna NATO valdusesse. Sealt kogu lugu lahti läks.
Üldiselt paistab, et Euroopa pole valmis kandma Venemaa survestamise nimel majanduslikke kahjusid. Mina küll ei kujuta ette, et Euroopa Liidu riigipead võiks üksmeelselt võtta vastu otsuse, et siitpeale nad enam Vene gaasi ei tarbi. Inimestele on ahjukütmine ikka esmatähtis.
Teisalt on Venemaa isoleerimine teatud määral siiski võimalik ning see võibki neile majanduses mingi tagasilöögi anda. Strateegiliselt kaotavad sellest aga hoopis Euroopa ja USA ise, sest selle tagajärjel võib Venemaa hakata lähenema Hiinale ja Iraanile. Sellise liidu tekkimine oleks meile palju ohtlikum kui ükskõik milline stsenaarium Ukrainas.
Nojah, aga mida Euroopa siis tegema peaks? Kas näpp suus pealt vaatama, kuidas Putin Ukrainat väänab?
Mul ei ole sellele küsimusele head vastust ja paistab, et seda pole ka ühelgi Euroopa juhil. Sellepärast nad peale taunivate avalduste midagi muud ei teegi.
Venemaa motiivide üle on palju spekuleeritud. Mida Putin teie meelest tahab?
Venemaal levib praegu üha rohkem ideoloogia, mille kohaselt on venelased ja eurooplased kaks erinevat inimliiki. Sellest kogub jõudu idee, et vene rahva ees seisab ajalooline missioon päästa väljasuremisest see inimene, keda seni on inimeseks peetud. Ehk siis nad vastanduvad liberalismist haaratud Euroopale. See jutt läheb teatud osale rahvast hästi peale.
Aga seda, et Putinil on kavas taastada Nõukogude Liit selle endistes piirides ja tungida kallale ka Baltimaadele, ma absoluutselt ei usu. Ja seda sugugi mitte põhjusel, et siin on NATO väed. Asi on lihtsalt selles, et Venemaal on liiga palju siseprobleeme.
Küll aga näitab Venemaa praegune tegevus, et seal ollakse lootust kaotamas, et nad ise on võimelised seesmiselt moderniseeruma Euroopaga sarnasele majanduslikule tasemele.
Paistab, et Putinil siiski pole mingit pikka strateegilist plaani. Ta ei tea täpselt, kus ta tahab viie või kümne aasta pärast olla. Kui kodanik Janukovõtš ei oleks veebruaris kabuhirmus Ukrainast põgenenud, oleks Krimm praegugi Ukraina koosseisus. Tegelikult oli selleks hetkeks Saksamaa ja Prantsumaa osalusega kokku lepitud, et Janukovõtš jäetakse erakorraliste valimisteni rahule, ning sellel plaanil oli ka Venemaa aktsept. Aga tema närvid ütlesid üles ja sellele järgnes kaos, kus igaüks hakkas mängima oma taktikalist mängu.