Pool aega ei tee inimene tööd

Foto: Marek Strandberg

HILJAAEGU tegi erakond Eestimaa Rohelised ettepaneku kaaluda normtööaja lühendamist — eks ikka Eesti head ja paremat elu silmas pidades. Nüüd peab valitsus asja uurima ja siis kaaluma, kas ja kuidas see võimalik on. Niisugune on riigikogu otsus.

Kaalumine tähendab, et kõrvutatakse ja analüüsitakse argumente, mida tööaja lühendamine ühiskonnale tähendab. Rohelised on välja toonud hulga muutusi, mida see kaasa võib tuua.

Loodetavasti asutakse tööd paremini korraldama. Loodetavasti paraneb töötajate tervis mõne aja pärast tunduvalt. Loodetavasti hakatakse mõtlema erisuguste masinate kasutamise peale. Loodetavasti puhkeb diskussioon selle üle, kas võõrtööjõu asemel oleks otstarbekam ühiskonda robotiseerima asuda. Rohelised on tõepoolest seda meelt, et 10—20 aasta pärast askeldavad iga päev koos inimestega robotid.

NÜÜD AGA lahmivatest vastuväidetest tööaja lühendamise plaanile ja võimalikest motiividest, millest need tuleneda võivad.

Ettekujutus, nagu hakkaks lühema tööaja puhul mühinal vähenema ka palk, on ilmselt ekslik. Toetun siinkohal statistikaameti ajakasutuse uuringule. Laest võetud väidetega esinejad tuginevad muudele allikatele: kas siis isiklikule kogemusele, mingitele eelarvamustele või näiteks kuulujuttudele.

Statistikaameti uuring (ajakasutusest aastatel 1999-2000) näitab selgelt, et tasu eest tehtava töö aeg päevas pole enam kui 3,8—4 tundi. Nii väidavad inimesed ise, statistikud on need andmed lihtsalt kokku kogunud.

Tõsi, inimesed väidavad ka, et lõunasöögiks kulutavad nad vaid neli minutit ja tööle minekuks 20 minutit. Kui lõunasöögi aeg võibki ehk kahtlane tunduda (või näitab see, et lõunat ei söödagi?), siis miks peaksime kahtlema, et inimesed tõesti tunnevad: raha eest ei tee nad tööd rohkem kui neli tundi päevas.

Kreekas on nädalane tööaeg 40 tundi, Saksamaal ja Rootsis lühem, ometi on probleemid teravamad just nimelt Kreekas. Seega pole töönädala tööaja formaalne pikkus ja elatustase üks ühele ja jäigalt seotud.

ÕIGE VASTUS tööandjale on juba praegu: umbes pool ajast ei tegele inimene tegelikult tööga, vaid vähem või rohkem kõrvaliste asjadega, ka töö ootamisega. Õige vastus on ilmselt seegi, et tööaja kasutus, mis sõltub suuresti ülemusest, tuleb värske pilguga üle vaadata. Osa tööpuudusest tuleneb inimestest, kes sisuliselt tööd ei tee ja hoiavad kohta kinni, tehes tööajal mingeid muid toiminguid.

Statistikaamet on tänuväärselt meile ajakasutuse nähtavaks teinud. Meil on ainult hea meel, et roheliste tagasihoidlik ettepanek normtööaega lühendada on sedavõrd suurt arutelu tekitanud. Nüüd oleks hea arutelus aluseks võtta teadmised ja küsida veel kord: kas seadusega tööaja lühendamine on midagi loomuvastast või on see siiski võimalus Eestil parema töökorraldusega arukamalt toimida?

PALJUD ARVUD on ühiskonnas pigem maagilise kui sisulise tähendusega. Näiteks peetaks maagiliseks saja dollari piiri naftabarreli hinna puhul. Nii on ka maagiline seesama 40 tundi, millest, nagu oleme näidanud, juba ammu kinni ei peeta.

Normtööaeg on pigem nagu kokkulepitud tööl viibimise sundus. Sunniviisiline eimillegi tegemine aga väsitab ja ruineerib umbes samal moel, nagu teeb enda rihmaks töötamine. Tervist ja heaolu ei taga me mitte rügamise ja rahmeldamisega suurema sissetuleku nimel, vaid ennekõike teadmiste kasutamisega.

Arvukaile normtööaja lühendamise kriitikuile ongi meie soovitus võtta edaspidi aluseks teadmised. Siis ehk saamegi lühema ajaga teha ära suurema hulga tööd ja olla oma ajakasutuse mõttes rikkamad.

EESTI HEA ELU alus ei ole mitte töötallamine või töölkäimine, nagu seda nimetatakse, vaid õigete lahenduste pakkumine kõige õigemal ajal. Oleme tööalaseks sotsiaalseks innovatsiooniks igatahes küpsed.