Paariline leitud, kustutab emane tule

Ketlin Beljaev
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis saab jaanimardika helendamisest õnne korral osa vaid suvekuudel. Seegi võimalus on ainult seni, kuni isane mardikas laterna süüdanud emase üles leiab. Lõunamaades on helendavaid mardikaid paar tuhat liiki. Osa neist särab ja vilgutab tulesid ka lendamise ajal.
Eestis saab jaanimardika helendamisest õnne korral osa vaid suvekuudel. Seegi võimalus on ainult seni, kuni isane mardikas laterna süüdanud emase üles leiab. Lõunamaades on helendavaid mardikaid paar tuhat liiki. Osa neist särab ja vilgutab tulesid ka lendamise ajal. Foto: Elmo Riig

Jaaniusside rohekad tulukesed, mis inimesi jaaniajal metsaveerde ja kraavipervedele otsimisretkele meelitavad, on tegelikult mõeldud hoopis isaste liigikaaslaste võrgutamiseks.

«Latern» emase jaanimardika kõhu all, mis on abiks soo jätkamisel, on ka eriliselt ökonoomne. Selle külma valguse põhjustab orgaanilise aine lutsiferiini lagundamine, mille käigus muundub tervelt 98 protsenti kulutatud energiast valguseks, nii et vaid kaks protsenti eraldub soojusena. Hõõglambi põlemisel on need näitajad peaaegu pöördvõrdelised. Poleks ju paha, kui lambipirn ei läheks põledes soojaks?

Rahvasuus jaaniussina tuntud putukas kuulub mardikaliste seltsi ja tema ladinakeelne nimetus on Lampyris noctiluca. Isane isend näebki oma tiibadega mardika moodi välja. Lennates leiab ta tee emase juurde, kelle helendav tagakeha on justkui vastassoole maandusmärguannet andev lennuväli. Kui paarilised on sumedal suveööl teineteist leidnud, kustutab emane tule – siis pole jaanipeolistel enam lootustki teda näha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles