Võidupüha on pidupäev. See tähistab väikese Eesti võitu meie maad aastasadu oma võimu all hoidnud vaenlase üle, äsja ärganud rahva võitu oma komplekside üle ja vabaduse võitu orjuse üle. Ent see kõik ei tulnud ilma ohvriteta ja seepärast pole võidupüha ainult rõõmupäev, vaid ka vabaduse eest hukkunute mälestamise aeg.
23. juuni on eesti rahvale tähtis veel teiselgi moel: jaanilaupäevana. Võiks arvata, et aasta pikimal päeval peaks kõik olema helge ning lõketest ja jaaniussidest rõõmsalt valgustatud, kuid kummalisel kombel on ka see püha saanud ühtlasi leinapäevaks.
Kui palju alkoholijoobes inimesi on pärast taasiseseisvumist jaaniööl ennast ja teisi autoga surnuks sõitnud? Kui palju purjuspäi tulle jäänud või uppunud? Kui palju joomingu käigus tühjast tõusnud tülides tapetud?
Enamasti on nad olnud noored mehed — samasugused, nagu langesid Vabadussõjas. Ent ülekäte läinud jaanipidude ohvrid pole õilsa ürituse nimel elu andnud märtrid, nad pole hukkunud oma laste tuleviku eest võideldes. Ainus, mis nende surmast tõusis, on valu lähedaste hinges.
Sel aastal tõi mitu rasket õnnetust musti linte lisaks. Kolm inimest kaotas elu teelt välja paiskunud autos, kaks uppus ja üks tapeti. Mullu oli vikatimehe skoor veel veidi suurem: seitse.
President Toomas Hendrik Ilves kutsus Viljandis võidupüha paraadil peetud kõnes kõiki inimesi viima 23. juunil lilli oma kodukandi lähima Vabadussõja monumendi juurde. «Saagu sellest ilus traditsioon, meie ühine tänuavaldus,» ärgitas ta.
Võib-olla peaks Eestis hakkama püstitama mälestussambaid ka alkoholi tõttu asjatult hukkunutele — meenutamaks, et iga elu on väärtuslik. Ehk paneks selliste kurbade monumentide juurde jaanipühade eel kerkivad lillekuhjad potentsiaalseid ohvreid natukenegi järele mõtlema.