Tai kool on nagu üks suur perekond

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Keskpäeval, kui päike kõige rohkem kõrvetab, on teatrikommuun unne suikunud.

FOTO: Maarja Noormets

Eve stuudio õpetaja Triin Laasi sõnul ei jõua Tai lastest umbes 30 protsenti mitte kunagi kooli. «Paljud on seal nii-öelda lastekodulapsed, kes on haiglasse jäetud ning kel pole perekonnanime ega isikutunnistust.»

Eve stuudio baleriinid kohalikes koolivormipükstes

FOTO: Eve Noormets

Väike poiss esiplaanil on õpetaja Changi viieaastane poeg. Kuigi tema veel tundidest osa ei võta, peab ta ärkama sama vara kui teised.

FOTO: Maarja Noormets

Eve stuudio baleriinidel õnnestus aasta algul kahe nädala jooksul tutvuda Tai noortega, kes on saanud võimaluse koolis käia. Pathum Thani linnas asuv Moradokmai kool, mille õpilastel viljandlased külas käisid, ei ole aga tavaline üldhariduskool, vaid omamoodi teatrikommuun – meie mõistes internaatkool, tailaste mõistes kodu ja kool samal ajal.

«Nad on keskendunud kaunitele kunstidele, teatrile, muusikale ja tantsule, mille õppimine käib Tai traditsioonidele tuginedes,» selgitas Triin Laas.

Pathum Thanis, kus elab suurem osa kõnealuse kooli õpilastest, veetsid Viljandi noored ühe nädala. Mõne päeva olid nad aga ka Kirde-Tais, kus paikneb selle kooli teine osa. Kokku käib Moradokmai koolis umbes 40 õpilast.

Kool kui amfiteater

«Ma arvasin, et seal on ikka selline maja, kus õpitakse,» tuletas Hanna Anett Peiel meelde hämmingut, mille tekitas avastus, et Tais omandatakse koolitarkust õues. «Aga miks ka mitte – seal on ju äärmiselt soe ja talveperioodil vihma ei saja,» nentis teine Eve stuudio tantsija Anett Pettaig. «Nad ainult magavad sees,» lisas Peiel.

Õppimispaik oli tüdrukute sõnutsi ringikujuline. «Nagu amfiteater, ainult natuke tillukesem,» rääkis Hanna Anett Peiel. «Katus oli pea kohal ja tuul käis läbi. Hulkuvad, kuid arad koerad jooksid ühtelugu sisse. Koolikella asendas kommuunijuhi trummipõrin.»

Esimesed viis päeva tegid viljandlased kõik toimingud kohalike õpilastega kaasa. Igaüks neist sai endale mentoriks ühe Tai tüdruku, kes teda kogu reisi vältel saatis: õpetas Tai tantse ja tutvustas ümbrust.

Tai õpilased olid Eve stuudio tantsijate sõnul väga väikest kasvu ja küsisid neilt naljaga pooleks: «Mida te seal Eestis sööte, et nii suured olete?»

Inglise keel tantsu kaudu

Viljandlaste päev Tais hakkas pihta kell viis hommikul. Esimese asjana tuli kõigil üks küünal põlema panna. «See oli alguses täiesti arusaamatu, miks me kõigepealt selle küünla peame süütama,» meenutas Hanna Anett Peiel.

Triin Laas selgitas tagamaid: «Amfiteatris olid ka päevavalguslambid, aga neid kasutati õhtul. Küünlad põlesid seni, kuni päike tõusis. Nii et üleminek oli mõnus ja tunni kulgu ei segatud tulede plõksutamisega.»

Laasi sõnul kõlab see kokku Moradokmai kooli filosoofiaga: liikuda valguse poole. «Seepärast alustataksegi seal päeva nii vara, siis, kui veel pime on.»

Õppepäeva esimene plokk kestis Hanna Anett Peieli jutu järgi kella viiest üheksani. «Sellest, millal üks tund algas või lõppes, oli alguses keeruline aru saada. Tantsisime ära, siis hakkasime uuesti tantsima ja seejärel järsku inglise keeles lauseid ütlema,» kirjeldas ta.

«Iga sõna jaoks oli neil eraldi liigutus. Nad õppisid kuue sõna järgi. Nendest kuuest sõnast moodustati lauseid ning igale sõnale vastas mingi liigutus,» selgitas Anett Pettaig Moradokmai kooli keeleõppemeetodit.

Hanna Anett Peiel ei osanud öelda, kui tihti õpitavad sõnad tundides muutuvad, aga igal juhul nemad õppisid nädala jooksul vaid kuut sõna. «Selliseid iseloomustavaid, nagu amazing ja surprising,» täpsustas Anett Pettaig.

Tai noorte inglise keele tase oli viljandlaste sõnul aga täitsa arvestatav. «Üht või teist seletasime kehakeelega, aga põhiasjadest said nad aru,» rääkis Hanna Anett Peiel.

«Mõni meie inglise keele õpetaja tõenäoliselt hulluks nende tunnis esimese viie minutiga,» kommenteeris Triin Laas. «Aga seal toimibki see, mis meil on alles paberi peal kirjas: lõimitakse, integreeritakse... Nemad on kõik selle juba ära teinud.»

Viljandi seltskond nägi ainult seda, kuidas Tai noored inglise keelt õpivad, tantsivad ja musitseerivad. Mõnel teisel perioodil õpivad nad aga veel näiteks matemaatikat, füüsikat ja majandust. Ained on lihtsalt eri aegadele ära jagatud.

Triin Laasi sõnul toimis Tai koolis siiski ka meile tuttav tunnikontrolli süsteem. «Vahepeal olid seal sõnade tööd ja eks nad korraldasid oma asju meie jaoks natuke ümber ka,» kõneles ta. «Seal hinnatakse pigem suulist tagasisidet. See pannakse samas kirja ka, sest haridusministeerium tahab teada, kuidas õpilased on arenenud. Aga see ei ole nii, et hinne kolm otsustab, et sa oledki kolmeline.»

Laasi jutu järgi lähtub Moradokmai õppesüsteem paljuski budistlikust taustast. «Kui hommikune õppeplokk läbi sai, luges kommuuni juht, guru, õpilastele ette mõne mõistujutu või mõttetera. Näiteks üks kord rääkis ta loo sellest, kuidas Buddha läks templisse ja tegi läbi seitse valgustatuse etappi, et terveks saada. Seejärel andis guru õpilastele ülesandeks kirjutada analüüs, kuidas nemad ennast nende seitsme etapi põhjal arendaksid ja paremaks muudaksid.»

«See oli esimene kord, kui ma nägin, et neil on vihik. Kõik istusid maha ja ma ei saanudki aru, kust nad selle välja võtsid,» meenutas Hanna Anett Peiel ning lisas, et tarkuseteri jagas õpetaja küll tai keeles, kuid õpilased kirjutasid need üles inglise keeles.

«Igal õpilasel on seal oma päevik, mida ta annab aeg-ajalt õpetajale lugeda,» täpsustas Triin Laas.

Põhikoolist bakalaureuseni

Moradokmai kooli võetakse õpilasi vastu 12-aastaselt. «Alghariduse saab õpilane ikkagi kusagil mujal, traditsioonilises koolis. Moradokmais saab ta põhihariduse ja sealsamas võib ta minna edasi gümnaasiumi. Sellest aastast on koolil õigus ka bakalaureusekraadi välja anda,» rääkis Triin Laas.

Seega saab Moradokmai koolis haridust omandada siinses mõistes neljandast klassist kuni bakalaureusekraadini välja. Õpilasi seal aga klasside kaupa ei jaotata – kõik õpivad üheskoos. «Mingil hetkel hakkavad vanemad nooremaid juhendama ja kui õpilasel on bakalaureusekraad käes, peab ta sealsamas kommuunis veel kolm aastat õpetajatööd tegema,» selgitas Laas.

Paljude Moradokmai kooli õpilaste vanemad elavad Eve stuudio tüdrukute sõnul umbes 40 kilomeetri kaugusel Bangkokis. «Minu ühe sealse parima sõbranna pere elas kommuunile suhteliselt lähedal, aga nad näevad üksteist kord aastas,» ütles Hanna Anett Peiel. «Kommuunis oli ainult üks lauatelefon, mida sai vanematega suhtlemiseks kasutada.»

See tüdrukute sõnul Tai õpilastele kõige raskem oligi. «Vanade sõprade ja sõbrannadega on neil kontakt kadunud. Nad ei käi ju internetis. Õpetajatel on küll iPadid, aga mingit Facebookis istumist seal ei ole. Sõbrad ongi need, kes on sealsamas kommuunis,» jutustas Hanna Anett Peiel. «Nagu üks suur perekond,» lisas Anett Pettaig.

«Jah, nüüd ma saan sellest mõistest aru küll: üks suur perekond,» sekundeeris Hanna Anett Peiel. «Kõik on kõigi lapsed, kõik on kõigi vanemad. Suuremad juhendavad väiksemaid ja vastupidi. Nad on hästi ühtehoidvad.»

Olgugi et õpiõhkkond oli Moradokmai koolis tüdrukute jutu järgi väga vaba, oli õpetaja autoriteet suur. «Nad võivad ühel hetkel naerda, aga kui antakse ülesanne, siis sekund hiljem on nad täiesti tõsised ja keskenduvad ainult sellele,» rääkis Hanna Anett Peiel.

Sööma pidid Tai õpilased selleks ette nähtud platsil maas. Õpetajad võisid aga einestada laua taga. «Õpetaja on seal nagu jumal, aga nad räägivad teineteisega nagu sõbrad. Mõlemad pooled austavad üksteist,» ütles Hanna Anett Peiel.

Ta meenutas, et esmalt tundus Tai talle täiesti vale koht, kus olla ja õppida, aga ajapikku vastumeelsus kadus. «Esimesed kolm päeva ma virisesin hästi palju. Praegu mõtlen, et miks ma seda tegin – seal oli nii hea olla.»

Reisi lõpus ei tahtnudki tüdrukud enam koju tulla ja nutsid oma sõnul terve Vaikse ookeani. Suure tõenäosusega ei näe nad oma Tai sõpru enam kunagi. «Kaks nädalat armastust ja nüüd on see kõik läbi...» ohkas Hanna Anett Peiel.

    Tagasi üles