Uku Uusberg: loiult pole mõtet elada

Uku Uusberg püüab olla näitlejana niimoodi, nagu talle kui lavastajale meeldiks, ja lavastajana püüab jällegi alati töötada niimoodi, nagu talle kui näitlejale meeldiks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Laupäeval, 25. jaanuaril esietendub Ugalas komöödialavastus lauludega. Publiku ette tuuakse Carlo Goldoni «Kahe isanda teener».

Lõviosa lavastuse trupist moodustavad Ugalaga kevadel liitunud noored näitlejad, peaosas, Truffaldino rollis on Draamateatri näitleja ja lavastaja Uku Uusberg.

Uku Uusberg, olete kogu «Kahe isanda teenri» ettevalmistus- ja prooviperioodi Viljandis elanud.

Jah, elan Ugala küljes asuvas korteris. Pool prooviperioodi elasime seal koos Indrek Taalmaaga, kes muide mängis Truffaldinot aastaid tagasi Rakvere teatris. Nüüd oli ta Viljandis, sest mängib peaosa Stop­pardi «Utoopia» kolmandas osas. Nii et vana Truffaldino ja noor Truffaldino elasid koos, see oli äge.

Olen ise Rapla poiss ning Viljandis naudin nostalgilist tunnet, mida Tallinnas ei teki. Olen juba neljandat aastat ühe sellise komandeeringu ette võtnud. Eelmised kolm korda olen käinud Tartus lavastamas. Viljandi erineb ka Tartust märkimisväärselt ja on Raplale kuidagi lähedasem. Just oma vaikuses. Ja see on ikka väga maagiline linn oma maastiku ja majadega.

Siin veedetud kuude jooksul olete kindlasti saanud suurepärase trupitunnetuse.

On olnud väga põnev aeg nende kuue noore inimese ja mu enda kursusevenna Martin Milliga. Prooviprotsess on olnud ka meeleolukalt keeruline. See koosveedetud aeg on mulle väga hinnaline, olen leidnud endale uusi sõpru. Ja rikkamaks on saanud see koht, mis inimese hinges on teiste inimeste jaoks. See mälestuste pank, et vana mehena olla õnnelik ja rahusse rammestunud.

Mulle väga meeldib see, et nad niimoodi kambana Ugalasse tulid, nagu tulid omal ajal XX lennu noored.

Nemad kahjuks ei jäänud väga kauaks pidama...

See, et noored on otsiva vaimuga, eriti püsisuhtesse astumises teatriinstitutsiooniga, on lihtsalt uus olukord, seda ei saa võtta isiklikult. Terve Eesti üldisem mure minu meelest on see, kuidas kogukondlikus riigis ehitatakse individualistlikku elu.

Mina usun, et Eesti on looduslikult kogukondlik riik. Tervik koosneb väga paljudest harudest ehk siis küladest, asulatest ja linnadest. Ja inimesed tahavad tegelikult teineteist armastada. Eesti ei ole linnriik, mida meil praegu Tallinnas ehitatakse. Ega ka Euroopa suurriik, mida meil valitsuses ehitatakse. Aga praegu on riigi ja pealinna valitsejad omavahel tülis, suhtlemine käib teismelistele kohase emotsionaalse intelligentsusega ja tegelda ei jõuta olulisega – Eestimaa vaimuga. See on juba laiem teema.

Õnneks on kogu Ugala loomingulises kollektiivis väga palju tõeliselt suuri inimesi. Ka lavatagune personal on mulle nime ja näoga tuttavaks saanud. Sest on meelde jäänud. Sest nad on erilised inimesed. Ja väga erilised näitlejad on siin!

Aga veel üks loodusseadus on, et teatrit saab teha ainult siis, kui inimesed seda vaatama tulevad. Teatrist saab lennukalt unistada niisamuti ainult siis, kui pole kahtluse all eeldus, et inimesed seda vaatama tulevad. Ja siin sekkubki tänapäeva pragmaatika. Ükskõik kui head teatrit teha, Viljandisse ja Tartusse ei hakata sageli sõitma, sest bensiin on kallis. Lisaks veel see mentaliteet, mis peab kõike Tallinna-välist vähem väärtuslikuks. Mõtlen neil teemadel palju, sest mulle see seis üldse ei meeldi.

Repertuaari valimine on üpris tänamatu töö: ühest küljest oleks vaja publikumagneteid, teisalt tahaks ka kriitikutele meeldida.

Teater on hea siis, kui õhus on üldine taju, et meil saalis on hea; et meil on huvitav. Ja kriitik püüab seda õhku sõnastada. Publikumagnetiks saab ikkagi valdavalt hea teater. Jah, lühikest aega tõmbab publikut ka millegi või kellegi kuulsuse peal toimiv teater, aga sealgi on üks hetk selge, kas on ka hea.

Kui ma saalis tajun, et õhus on midagi, mis on päriselt elamuslik, siis see ongi kohtumine teatrikunstiga. Teater otsibki minu meelest mingit taju Inimesest. Et ei oleks liiga primitiivne, aga ei oleks ka liiga parema käega vasaku kõrva sügamine, sest ka siis on igav. Mulle on teater tihti sama palju teadus kui kaunis kunst. Ja sageli just kriitik ei anna endale aru, et ta ei taju enam Inimest.

Ugalas on ka viimaste aastate jooksul olnud palju häid lavastusi ja siin on tõesti erakordselt häid näitlejaid. Olen palju Eesti teatrit näinud ja võin kinnitada, et siinsete näitlejate vaimus on midagi erilist.

«Kahe isanda teenrist» ootavad mõned kriitikud juba ette mantlipärijat «Armastusele kolme apelsini vastu». Kas neid kahte lavastust saab üldse kõrvutada või on see pigem ikka meelevaldne?

Muidugi on meelevaldne – tegijad on teised ja töömeetod on täiesti erinev. «Armastuses kolme apelsini vastu» oli näitlejate endi loodud dialoogidega maailm, mille aluseks oli ainult situatsioonide rida. Nad rääkisid omaenda armastuse väega loodud teksti. Meil on  tegu lavastaja Vallo Kirsi valitud klassikalise näidendi lavaletoomisega.

Ideaalis peaks muidugi ka sellisel puhul teater mõjuma kui improvisatsioon, aga see on ikkagi teistsugune lähenemine teatritüki sünnile. Samas, ka meil on mõõdukalt improvisatsiooni ja korralikult teksti kohandamist, loodetavasti naljakamaks.

Mina loodan, et meie loos on muinasjutudoosi. Et ongi mingi imelik teistsugune aeg ja kostüümid ja õhk. Laval on nagu mängutoos, mis ärkab ellu. Ja ma tahan loota, et ta sarnaneb «Armastusega kolme apelsini vastu» ja «Koturnijatega» laval oleva mänguisu poolest. Oleme püüdnud luua lavastuse, mis oleks intensiivne, kiire ja ootamatusi täis, et saalis ei jõuaks igavust tunda.

Ja lõppude lõpuks, mina ju ei tea, mis see meil on, sest olen näitlejana laval, mitte lavastajana saalis.

Iga etendus on erinev.

Kõige õigem näitleja seisund, milles laval viibida, on see, et sa tõesti ei tea, mis järgmisena juhtub. Selle tunneb vaataja ära ja sellest ta tahabki osa saada. Et see tegelane seal laval teab sellest, mis edasi saab, sama vähe kui mina. Siis hakkab kõik juhtuma. Ja on teater. Mõjub improvisatsioonina.

Aga klassikalises mõttes vastus on, et meil on ikkagi asjad üsna kokku lepitud.

Endine kultuuriminister ja kirglik teatrisõber Rein Lang on öelnud, et teid kardavad kõik direktorid, sest jõuate kokku keeta tohutu hulga segadust, aga tulemus on see-eest väga äge.

Ma olen seda kuulnud jah.

Kuidas Ugalas sellega läinud on?

Ma olen siin puhtalt näitlejana. Ehk siis neid küsimusi, mis mul mujal vahel tekkinud on, ei saagi tekkida. Näitleja ja lavastaja on väga erinevatel positsioonidel. Muidugi, kui ma näitlejana näen midagi, siis ma samuti pigem räägin sellest. Sest lavastajana ootan ma seda näitlejatelt väga. Ehk siis püüan olla näitlejana niimoodi, nagu mulle kui lavastajale meeldiks, ja lavastajana püüan alati töötada niimoodi, nagu mulle kui näitlejale meeldiks.

Aga see, et minust liigub üle Eesti keerulise inimese kuvand, niimoodi veel on jah. Las ta siis olla. Lavastajana olen tihti väga sirgjooneline ja otsekohene, sest olen väga pühendunud ning palun ja eeldan seda ka teistelt. Kui seda eeldamise ja palumisega ei saavuta, olen olnud ka terav. Aga peaks olema selge, et mind tõukab tegudele ainult armastus selle kunsti suhtes. Ja sageli on olnud väga mürgitav, kui see selgus ei loe midagi või ei huvita kedagi.

Mingitel impulsihetkedel võin olla keeruline kuju küll, aga seda juhtub ikkagi ainult siis, kui minu vastas ei olda maksimaalse pühendumusega. Selle tunneb ära, kui ise oled pühendunud. Need inimesed, kes teatrit vaatama tulevad, ei või olla vähemat väärt kui meie enda maksimaalne pühendumus.

Kui proov kestab viis tundi, annad oma elust ära viis tundi niikuinii. Ja kui juba annad, miks siis mitte anda seda maksimaalse väega. Kui elad niikuinii, siis pole ju mõtet loiult elada.

LAVASTUS

«Kahe isanda teener» esietendub Ugala teatri suures saalis 25. jaanuaril kell 17.

• Lavastaja Vallo Kirs, lavastusdramaturg Liis Aedmaa, kunstnik Jaanus Laagriküll.

• Osades Adeele Sepp, Marika Palm, Klaudia Tiitsmaa, Uku Uusberg, Rait Õunapuu, Kristian Põldma, Martin Mill ja Vallo Kirs.

Allikas: Ugala