Liha pole kunagi liiga palju ehk Pühad Lõuna-Eesti moodi

Et jõuluvanal mingeid kahtlusi ei tekiks, meisterdas õetütar talle lausa plakati. Foto: Kalle Koort

Mulle pole see kuljustekõlinal saabuv jõulu­triangel kunagi suurt korda läinud, isegi kuuske ei too ma tuppa. Aga juba kümmekond aastat topin ma pere ja koduloomad pühade ajal autosse ning võtan suuna vanematekoju Elvasse, et seal ühe õhtuga täisprogramm kätte saada.

Tänavu hakkasid vanemad ärevaid kõnesid võtma tükk aega enne jõule. Kord anti teada, et kuused on kohal (just nimelt mitmuses!), siis jälle uuriti lapse kingieelistusi. Eraldi rubriigi moodustasid toitumislogistilised päringud stiilis «Ei tea, mitu kolmeliitrist purki hapukapsaid ma isal keldrist üles tuua lasen?». Keset lirtsuvat pori tundus, nagu tuleksid need kõned ajamasina kaudu kusagilt kaugest tulevikust.

Olude sunnil veetsin enne teeleasumist ühe päeva kaubandusvõrgustikus kinke hankides. Või, olgem ausad, etendasin lihtsalt ratastel rahakotti. Elukaaslane lohistas mind enda järel ühest poest teise ning tegi ise kõik otsused ja valikud. Õige kah. Mina oleksin naasnud ööpimeduses Salvo kelgu ja vilkuvate põdrasarvedega ning uksel nuttes põlvili varisenud.