Meditsiiniteenistus vedas «Kevadtormil» sõdurid tule alt välja

, reservväelane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parameedikud said õppusel proovida, kas nad on valmis täitma meditsiiniabi sõjategevusele lähedases mahus ja võimalikult tõepäraste haavatutega.
Parameedikud said õppusel proovida, kas nad on valmis täitma meditsiiniabi sõjategevusele lähedases mahus ja võimalikult tõepäraste haavatutega. Foto: http://www.mil.ee/

Kaitseväe õppusel «Kevadtorm» said parameedikud proovida, kas nad on valmis täitma meditsiiniabi sõjategevusele lähedases mahus ja võimalikult tõepäraste haavatutega.

11.—13. maini korraldati «Kevadtormil» meditsiini osaõppus «METTE», mille eesmärk oli harjutada jalaväepataljoni meditsiinirühma ja tagalapataljoni meditsiinikompanii tegevust.

Osaõppuste eest vastutav kapten Lauri Bender kinnitas, et tänu koostööprojektile taanlastega on Eesti spetsialistid saanud haavade simulatsiooni väljaõppe, nende käsutuses on väga head õppevahendid ja ette valmistatakse väga realistlikud kannatanud.

Meditsiinikompanii üles seatud telgid eemalt haiglana ei paistagi, kuid lähemalt vaadates on tegemist igati tegutsemisvõimelise meditsiiniasutusega, kus on operatsiooniruum, põetusala ja muud haiglast tuttavad ruumid.

«METTE» käigus mängiti läbi kogu meditsiiniteenistust puudutav lahingutsükkel. Logistilistel kaalutlustel ei meigitud haavatute mängijaid reaalsel lahinguväljal, vaid tagalaalal.

Kaitseväemeedikutel on välja töötatud süsteem, mille järgi lahinguväljal haavata saanud võitlejale abi anda. Vigastatu saab võimalikul varajases faasis esmast abi ja kergemate haavade korral kas jätkab võitlust või toimetatakse edasi vigastuse iseloomust ja ohtlikkusest lähtuvalt.

«Haavata saanud» võitlejad tuleb esmalt tule alt välja tuua ja verejooks peatada. Selle eluliselt olulise tegevuse eest peab hoolt kandma kas haavatu lahingupaariline või lähedal olev võitleja.

Igas jaos on laskur-sanitar, kes on siiski esmalt laskur, aga saab anda ka esmast meditsiiniabi.

Hea näide lahingupaarilise tegevusest kaaslase haavatasaamise korral on 10. mail «Kevadtormi» käigus jalaväe vastutegevusega rünnakul Aaviku, Matsi, Lülle-Aadu ja Mäeveeru talu vahelisel alal toimunud B-kompanii rünnakul aset leidnu.

Haavatute kogunemispunkti toimetati «jalavigastusega» reamees Sander Välbe. Reamees Oskar Otsus võttis Välbe selga ja vedas ta 150 meetri kaugusele suhteliselt ohutusse haavatute kogumispunkti. Poole tunniga saabusid meditsiinisõidukid ja nn haavatud paigutati autodele. 500 meetrit eemal seadsid võitlejad üles suitsukatte, et võimaldada haavatute transpordil segamata toimetada.

Kaasvõitleja annab haavatu üle rühma parameedikule või rühma sanitarile. Rühmasanitar nooremseersant Alari Viigipuu kirjeldab: «Võtan vastu kannatanu, vaatan üle vigastused, vajaduse korral seon, panen tilguti. Kokkuvõttes üritan tagada stabiilse oleku ja vajaduse korral saadan edasi kompanii meditsiinigruppi.»

Meditsiiniautoga toimetatakse haavatu edasi kompanii meditsiinirühma, kus on kaks sidumispunkti ja arst vaatab haavatu üle. Kui vaja, saadetakse haavatu tagalapataljoni meditsiinikompaniisse, kus tegutsevad kirurgid.

Esmase ülevaatuse teevad kirurgiaosakonnas «METTE» osaõppusel operatsioonilipnik Tõnu Vooder, kes on tavaelus Tartus rindkerekirurg, ja lipnik Kristjan Kalling, kes on Põhja-Eesti regionaalhaigla anestesioloog.

Lipnik Vooder kinnitab, et kõigepealt tehakse esmane vigastuste kontroll. Peatatakse verejooksud ja seedetrakti suuremad lekked. Tehakse valik, kes läheb edasi ülema astme ravisse ja kes jääb mõneks ajaks ravile, et siis teenistusse naasta.

Erialakirurgia on Eestis tsiviilhaiglate pädevuses, seega kui haavatu vajab erialakirurgi abi, toimetatakse ta tsiviilhaiglasse ravile.

Lipnik Kallingu hinnangul on peamine vahe tava- ja sõjaväeanestesioloogi vahel see, et patsiendid on sõjategevuse puhul enne haavatasaamist igati terved, tavaelus tihti aga mitte.

Õppuste kohta ütleb Kalling, et need annavad arstile palju mõtlemist ja otsustamist. Kui nn haavatuga oleks kaasas tavaline legend paberil, ei pea ju palju nuputama ja paindlik olema. Õppus on palju kasulikum, sest meedikute vahel tekib diskussioon ning see arendab.

Vigastuste imitatsioon on lipniku sõnul väga realistlik. «Näiteks oli eile põrutushaav täiesti reaalne, nii värvi kui imiteeritud turse poolest. Päriselus oleks ehk lahingusituatsioonis haava ümber rohkem muda, mustust ja verd, aga muus osas on haavad ülimalt reaalsed. Asjale lisab vürtsi see, kui mõni haavatut etendanud ajateenija on meigile lisaks näitemängu teinud,» kiidab Kalling veel kord vigastuste imitatsiooni ehk meigi taset.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles