Üle viiekümne aasta Viljandis elanud ja töötanud pedagoog ja luuletaja Lev Konovalov saab 17. mail 80-aastaseks.
Auväärne vene poeet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lev Konovalov on tegutsenud vene keele ja kirjanduse õpetajana. Loominguga on ta tegelnud kogu aeg, aga poeedina tuntuks saanud alles viimasel kümnendil. Üksteise järel ilmus temalt neli luulekogu: «Vetšerni snegopad» («Õhtune lumesadu») 2001., «Vremena goda» («Aastaajad») 2004., «Solovjinoje ehho» («Ööbikukaja») 2007. ja «Bessonnitsa» («Unetus») 2008. aastal. Kaks esimest illustreeris ja kujundas Aime Kärner, kaks viimast Eve Pukk.
Vene autorid ei ole Viljandis koondunud. Sestap käib Lev Konovalov juba aastaid eesti keeles kirjutavate viljandimaalaste luuleklubis. Nende almanahhis «Valguseoks» on trükitud ka tema värsside eestindusi.
Karjalast Eestisse
Karjalas sündinud ja Vologdas Spasskojes Suhhona jõe kaldal kasvanud Lev Konovalovist sai teismelisena pärnakas. Selleks ajaks oli ta oma esimesed värsid juba kirjutanud. Kui küpsustunnistus käes, oli selge: tuleb seada sammud Tartu suunas, et asuda ülikoolis vene keelt ja kirjandust õppima.
«Tartu-aeg oli ilus. Mul oli õnn kuulata Juri Lotmani ja Boris Pravdini loenguid,» meenutab auväärne pedagoog.
Ülikooliõpingute kõrvalt tegeles ta agaralt loominguga. Ülikoolis oli kirjandusring, kuhu ta kuulus koos Sergei Issakovi ja teistega. Loomingut avaldati masinakirjalises almanahhis «Družba» («Sõprus»).
«Seal ilmusid nii mu luuletused kui tõlked. Tõlkisin esialgu saksa keelest vene keelde. Olen proovinud ka poola ja bulgaaria luulet oma emakeelde panna,» räägib Lev Konovalov noorusajast.
Õpetajate tänava Kirjanike majas käisid koos ka vene kirjanikud. Tudengid olid nende hulgas teretulnud. Kirjanikega suhtlemine laiendas silmaringi, noori kutsuti seminaridele ja kokkutulekutele, nende loomingut avaldati ajakirjanduses.
Lev Konovalov mäletab, et vene autorite õhtust võttis osa Betti Alver. Küllap tuli tal «Jevgeni Onegini» tõlkimisel nendega suhtlemine kasuks.
Ülikooli lõpetas Lev Konovalov uurimistööga vene luule riimist, teda juhendas dotsent Valmar Adams.
Rõõm perekonnast
Ülikooli lõpetamise järel tuli Lev Konovalov Viljandisse, kus ta sai noortekoloonias vene keele ja kirjanduse õpetajaks. Seal pidas ta vastu kuni pensionile jäämiseni.
Ta abiellus Tiiu Männikusega, kes on nüüdseks meie hulgast lahkunud. Viljandis elab nende poja pere. Peeter Konovalov on Ugala muusikajuht ja tema abikaasa Ülle sealsamas jumestuskunstnik. Lapselastest on vanaisal ainult rõõm, kuigi ta ei näe neid viimasel ajal just tihti, sest Marta õpib kunstiakadeemais ja Johan-Kristjan Inglismaal.
Betti Alver hindas tõlkeid
Kahes viimases kogus on ka Lev Konovalovi tõlkeid eesti kirjandusest. Minni Nurme ja Salme Ekbaumi luuletused tema tõlkes ilmusid 2007. aasta septembris ajakirjas «Tallinn».
1960. aastatel, kui Lev Konovalov oli tõlkinud «Loomingust» jälle avaldamisõiguse saanud Betti Alveri luuletuse «Läbi lillede» ja selle toimetusse saatnud, kutsus poetess ta külla ja soovitas tal teisigi oma värsse tõlkida.
«Pidas mind selleks võimeliseks,» nendib Lev Konovalov.