Kirjanikepaar naasis Ameerikasse

FOTO: Elmo Riig / Sakala

New Yorgi lähedale kolinud Epp ja Justin Petrone jätkavad «Minu» sarja raamatute väljaandmist.

Kolm aastat Viljandis elanud ning raamatuid kirjutanud ja kirjastanud Epp ja Justin Petrone otsustasid kolida Ameerikasse.

Augusti lõpul pidas politsei Tallinnast kodu poole sõitva Justin Petrone kinni ning selgus, et ameeriklasel polnud Eesti juhiluba. Talle määrati väärteomenetlusega trahv, mistõttu lähema aasta jooksul ei oleks ta saanud Eestis ka autojuhieksamile minna.

Et kolme väikese lapsega peres olnuks raske toime tulla vaid ühe autoga, otsutasid Petroned Ameerikasse naasta.

Epp Petrone, selgitage palun oma lahkumise tagamaid.

Lühidalt: meie endi viga, et ei võtnud tõsiselt jutte, et Eesti politsei on välismaiste lubadega sõitmise osas palju karmimaks muutunud... Politsei pidas Justini 20. augustil kinni ja sellest tekkis ahelreaktsioon. Seadus ei luba aasta jooksul pärast trahvi maksmist Eesti lubade saamiseks sõidueksamit teha.

Pikaajaline juhiloata jäämine oli peamine põhjus, aga me olime ka väsinud ja häiritud sellega kaasnevast meedia- ja kommentaaride kärast. Justin ütles selle kohta tabavalt «bullying», eesti keeles lähim vaste on koolikiusamine. Aga plaanime tagasi tulla või siis vähemasti pikad suved Eestis veeta.

Millal naasete?

Järgmise aasta juunis.

Millises Ameerika paigas asute ning millega tegelete?

Elame New Yorgist kahe tunni kaugusel hästi rahulikus maakohas, kirjutame ja kirjastame siin samamoodi nagu Viljandi vanalinnas elades.

Kas jätkate eestikeelsete raamatutega? Milline on «Minu» sarja tulevik?

Muidugi jätkame! Justin töötab «Minu Eesti 3» kallal, alguspeatükk näiteks on Viljandist ja toimub möödunud suve folgi ajal.

«Minu» sarja tulevik tundub olevat pikk. Töötame edasi kirjastuses, kasutame telefonikonverentse ja meile. Tänapäeval pole suurt vahet, kus sa füüsiliselt asud.

Elasite Viljandis kolm aastat. Mida sellest linnast arvate?

Minu meelest on Viljandil tohutult hea potentsiaal olla väga mõnus elu- ja külastuskeskkond: on imearmas vanalinn, lossimäed, järved. Tänu kultuuriakadeemiale on siin palju kultuuri ja huvitavaid inimesi. Minu silmis on Viljandi suurim trump just kogukond: akadeemia, teater, waldorfkool, pärimusmuusika ait... Igatseme siin Ameerikas elades taga näiteks aida regilauluringi.

Päris ideaalne kõik tõenäoliselt ei olnud.

Viljandis elades oli sageli tunne, et inimesed ei hooli linna suurimatest trumpidest. Mu hea sõber Viivi Luik kirjutas teie lehes hiljaaegu sellest, et puid tuleb hoida. Meie kodu lähedal Sepa tänaval võeti teetööde ajal maha suur vana kask, et äkki kuivab ära. Osa juuri oli kahjustada saanud, aga puule ei antud võimalust näidata, kas ta ikka tõesti otsustab ära kuivada. Ei tahaks emotsioonidesse laskuda, aga meie peres nuteti selle puu pärast.

Teel lasteaeda möödusime Laidoneri platsist. Seal köndistati puud vist eelmisel aastal, nii lühikeseks kui võimalik. Kui uurisime, miks nii, saime vastuseks, et nii on odavam ja lehti ei pea koristama. Huvikooli kõrval pargis võeti maha imeilus vana puu, ka sama jutuga, et muidu tekib siia lehti ja linnukakat. Olen kindel, et linna erakordsus on just selles, kui palju on siin rohelust. Iga puud tuleks hoida.

Kahju, et Lossi tänava alguses asunud lastekirjandusmaja ei saanud linna tegevustoetust ja  sulges kiirelt oma uksed. Kõik teavad, et eelkooliealistele lastele või peredele pole Viljandis just palju tegevust. Aitäh raamatukogule, seal toimub asju; aitäh Päikesekillu perekeskusele! Aga sellest ei piisa.

Nii hästi mäletan neid nädalavahetusi, kui ilm oli lihtsalt õues mängimiseks kehv ja seisime küsimuse ees, mida teha ja kuhu minna. Kas jälle Tartusse või Pärnusse?

Ma ei tahaks sorkida vanas haavas, aga — Viljandi veekeskus. See aitaks hoida peresid ja tekitaks lisapõhjuse linna külastada mis tahes aastaajal. Ma ei saa aru, miks iga kord on see idee soiku jäänud.

Samal ajal on mitmel pool mujal Eestis ehitatud ja avatud, ere näide on jääaja keskus Äksis. Võib-olla oleks Viljandil vaja palgata korralik projektikirjutaja, kes leiutaks idee, milles on kino, veekeskus ja midagi muud viljandilikku, ning küsiks raha sealt, kus raha on.

Mida annaks veel linna paremaks muutmiseks teha?

Viljandi arenguhoo epitsenter on järv. Uurigem välja, mis on aastaid kestnud sügelusprobleemi põhjus ja kuidas sellest jagu saada. Kui see on lahendatud, hakkab energia õiges suunas tööle.

Juba on Viljandis head erilised kohvikud ja käsitööpoed. Neid tuleks juurde, tekiks veel pärimuskunsti ateljeesid ja antiigipoode, pisikesi töötubasid, kuhu saaks sisse astuda.

Kokkuvõttes tekiks linnakeskkond, kuhu tullakse kultuuri- ja kuurortreisile. Ma olen maailmas küllaga selliseid väikelinnu näinud. Kuniks aga järvevett korda ei saada, ei lähe protsess korralikult käima ja Tartu tänava karakteriga pisipoed jäävad aina tühjemaks. Lõpuks jäävadki vaid kolakad uued ostukeskused. Lugesin hiljuti uuringut, et turistidele ei meeldi ostukeskused. Neile meeldivad autentses keskuses asuvad ostutänavad. Aga jah, selliste tänavate jaoks on vaja turiste. Ja on vaja korras järvevett.

Tagasi üles