Me raiskame vaikust hoolimatult

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu

Mitukümmend aastat Eesti Raadios helirežissööri-restauraatorina töötanud konservatooriumiharidusega tallinlanna Katrin Tänavsuu ütleb, et kuigi müra on tänapäeval paratamatus, kostab palju ka selliseid rämpshelisid, mida ei tohiks olla.


Tõeline kannatuste rada algab Katrin Tänavsuu sõnul siis, kui ta sõidab linnatranspordiga.

«Et päev lõbusamalt sujuks, mängib bussis raadio, mille muusika ja saate valik sõltub bussijuhi east ja rahvusest. Enamasti ei ole see vali, aga kuna erinevad helikõrgused levivad ruumis erinevalt, jõuab reisijateni bussi mootorimürina foonil mingi ebamäärane rütmiline pumpsumine,» selgitab ta.

Naine kinnitab, et tal ei ole midagi vene keele vastu, aga kui juht kuulab venekeelset saadet, jõuavad reisijateni ainult susisevad häälikud, mida selles keeles on palju. «Nii ma sõidangi häiriva susina saatel, saamata oma mõtteid mõelda või lugeda.»

Ta on paaril korral palunud bussijuhtidel raadio välja lülitada, aga nood ei saa isegi aru, milles probleem on. «Raputavad pead ja teevad näo, et reisijal endal on midagi viga.»

Bussides on veel kolmaski häirija.

«Kui sõidukisse sisenen, katsun kõikvõimalikest nooremate reisijate küljes rippuvatest juhtmetest eemale hoida, aga klappidest kostavad tümpsumised-pumpsumised ja muud helid ikka minuni, isegi kui nende omanik seisab kümne meetri kaugusel,» räägib Katrin Tänavsuu.

Viljad tulevad

Mõeldes noorte inimeste tervisele, teeb talle tõsist muret otse kõrvas olev vali ja pidev heliallikas. Teatavasti on kuulmisnärvikahjustus pöördumatu ja närvisüsteemi häired mõjutamas inimese tervist kogu elu.

«Nüüd on ju lausa lastel nupud kõrvas. Haigekassa alles hakkab neid vilju kinni maksma, kui kõik vaegkuuljad tahavad korraga piltlikult öeldes endale kunstkõrvu saada,» hoiatab ta.

Kauplustes on Katrin Tänavsuu hinnangul olukord siiski paremaks muutunud, kuigi muutused tulevad visalt.

«Suured kauplused on võtnud asja teadlikult, näiteks Stockmann ja Kaubamaja. Seal on taustamuusika läbi mõeldud ja ilmselgelt professionaalide käes. Väikesed poekesed aga arvavad, et peavad ostjaid lärmiga meelitama. Kahjuks on sellel sageli vastupidine efekt,» räägib ta.

Meelitab või peletab

Ta meenutab oma käiku ühte Tallinnasalongi, kus teda võttis vastu sume ja mahe helitaust. Kui ühest paigast midagi nii meeldivat meelde jääb, kutsub see omal moel sinna tagasi.

«Viimati juuksuri juures käies pidin paluma tal muusika vaiksemaks keerata. Ta tuli mu palvele vastu, kuigi natuke vingus näoga,» räägib ta.

Asjatundja sõnul peaks ka raadios teksti taga kõlav muusika räägitut toetama. Sageli see pigem häirib ja väsitab.

«Raadio ja teleriga on nii, et mõnda asja tahaks kuulata, aga siis tuleb reklaam, mis on eelnevast hoopis valjem. Muu tegevus tuleb katkestada ja heli reguleerida,» räägib Katrin Tänavsuu, lisades, et selles vallas vaevalt midagi muutub, sest reklaami taga on raha.  

Ei sobi peale suruda

«Kui soovime elada koosmeeles ja tervist väärtustavas keskkonnas, eeldab see lugupidavat suhtlemist, milles oma maitse pealesurumine on ebaviisakas ja taunitav,» leiab ta

Kaaskodanikele mõeldes on juba keelatud avalikes kohtades suitsetamine. Samamoodi peaks suhtuma helisaastesse.

«Kahjuks vastaksid täna paljud inimesed küsimusele, kas neid taustamuusika häirib, ükskõikselt, et nad ei pane tähelegi. See on  ohumärk,» ütleb ta ning küsib lõpuks, millal me küll hakkame mõistma Fred Jüssi tarku sõnu selle kohta, et vaikus on kui maavara, mida ei tohi raisata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles