Piret Laurimaa läheb elus edasi naudinguga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Piret Laurimaa arvab, et on näitleja seepärast, et nii saab ta oma elu keerulisemaks ja huvitavamaks elada.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Televisioon teeb tuntuks. Inimene, kes enamasti kõnnib teatrist mööda, klõpsab õhtuti ikka telekapulti. Ta kirub, et midagi pole vaadata, või jääb rõõmuga oma lemmiksaatele pidama.


Muidugi on olemas ka kõik vahepealsed variandid. Tõsi on aga see, et Pärnu Endla teatri näitlejanna Piret Laurimaa on tänu telesaatele «Vilde tee» sügisest saadik iganädalane külaline ka viljandlaste kodudes.



Ta ise eelistab küll teatrituntust, ehkki viitab näiteks ühele teisele teleseriaalile ning ütleb, et üks osa selles võrdub viie või enamagi aastaga teatris. Aga sellest hiljem.



Piret Laurimaa, kuidas klappis teile tänavune talv?

Mulle meeldib, kui ümberringi on puhas ja valge. Kui on kord majas. Talvel lumi ja suvel päike.



Mis seob teid Viljandiga?

Viljandi on olnud minu jaoks läbisõidulinn Pärnust Tartusse ja vastupidi. Väga ilus linn, Tartu poolt tulles õhtuste tulede säras. Et elasin mõnda aega Tartus ja Pärnus korraga, siis sõitsin üsna tihti nende kahe linna vahel.



Kui lihtne oli teil keskkooli järel edasiõppimise asjus otsust langetada?

Läksin vist sõpruskonna vooluga kaasa. Et kogu kamp, kellega meil oli ühine maailmavaade, suundus teatrikooli, otsustasin mina samamoodi. Aga võib-olla oli see juhuste kokkulangemine. Äkki lihtsalt pidi nii minema.



Mul ei ole olnud unistust saada näitlejaks. Olin lapsena väga tagasihoidlik: kukkusin kummuli, kui keegi mind kõnetas. Nüüd sellele mõeldes usun oma elukutse mulle saadetud olevat, et mind julgemaks, tugevamaks ja targemaks kasvatada. Olen näitleja arvatavasti sellepärast, et oma elu keerulisemaks ja huvitavamaks elada.



Läks umbes kümme aastat erisuguseid rolle, kuni mõistsin, kus ja kes ma selles maailmas olen. Algul ootad eneselt võimatut. Kui saabub tarkus väärtused ja aja mõiste ümber hinnata, loksub kõik paika. Olen läinud trepist sammhaaval ja selle tempoga rahul.



Kui sõpruskond või ettemääratus poleks teatrisse viinud, siis millised olnuks võimalikud alternatiivid?

Olen tahtnud saada moekunstnikuks, arstiks, kokaks, sisekujundajaks, matemaatikaõpetajaks, treeneriks... Tänu oma elukutsele saan nüüd kõiki neid ameteid proovida.



Ülikooli ajal töötasin, et olla rahaliselt iseseisev. Olin ametis kaheksast viieni ja mõistsin, et see ei ole minu jaoks. On suur luksus teha tööd, mida armastad, ja omada aega. Aega mul ei ole, aga mul on vähemalt tunne, et kogu aeg on minu teha.



Meelsamini tahaksin siiski rääkida olevikust ja lähitulevikust. Ma ei sobra eriti minevikus — mis sellest enam. Põnevam on see, mis tuleb. Ma vähemalt loodan nii.



Mis võimalused ootamas on?

Mõnikord on tunne, et me ise loome endale edasiseks võimalused. Vahel on kindlad märgid õhus, et keegi juhib, lükkab, hoiab tagasi. Olen õppinud, et kui ei riski, siis pole võimalust võita ega kaotada.



Ma loodan, et on aega kõiki võimalusi kaaluda, vahel, pea ees, vette hüpata, selle kaudu üht-teist õppida. Ma loodan mitmesugustele võimalustele, et targemaks saada.



Täpsemalt ei taha te siis midagi avaldada.

Ees ootab pikk, põnev ja sisukas elu. Algus on juba tehtud ning võimalused selleks igati olemas.



Kuipalju tunnete huvi teiste teatrite ja näitlejate vastu?

Väga palju. Käin teatris, vaatan, kuidas teised teevad, ning näppan emotsioone ja nippe. Mõnikord aga tahan teatrist puhata. Siis ma ei talu ühtegi liialdatud emotsiooni ega laginaga naermist — kõik tundub võlts.



Mis teile meenub, kui mõtlete Viljandi Ugalale?

Head näitlejad, kes on andnud sellele teatrile oma näo. Vana hea jäätisekokteil puhvetis. Surnuaed, mis paistab garderoobi aknast ega lase unustada, et kõik on kaduv, nii elu kui teater.



Kas teil on piire, mida te näitlejana pole nõus ületama?

Muidugi on mul piirid. Need seab mõtlemine. Ma ei ole nõus ennast ega teisi alandama.



See tundub olevat üsna subjektiivne piir.

Ma ei ole ju näitlejana ainult vahend või tööriist, mille abil keegi teine väljendab oma mõtteid. Lähtun ikka ka iseendast.



Näitlejate puhul on päris tihti juhtunud, et mängitav paarisuhe saab lõpuks tõelisuseks. Kas teie seda ei karda?

Ei karda. Armastus on edasiviiv jõud — miks seda siis karta. Mul on oma perekonna vastu sügavad ja kindlad tunded. Olen suutnud pereelu ja lavaelu eraldi hoida.



Kas teil on olnud tarvis abikaasat rahustada, et ta ei pea mitte üks teps muretsema, kui te laval teise mehega suudlete — see on lihtsalt raske töö?

Tunnistan ausalt, et see ei ole raske, vaid meeldiv töö. Palju raskem on laval kedagi tappa või ise vähki surra. Keda siis maha rahustada?



Mu abikaasa ei ole muretsenud, miks ma õhtuti teise mehega teiste nähes suudlen, näiteks lavastuses «Esimesed suudlused». See paneb mind muretsema.



Millised situatsioonid laval teile kõige enam meeldivad?

Üldiselt mulle meeldib, kui lavaelu on kokku lepitud. Teisalt lähen elevile, kui midagi juhtub. Mulle meeldib partneri silmis see kaval pilk, mis annab mõista, et tegemist on ainult mänguga.



Olen laval suur itsitaja. Mulle pole palju vaja, kui hävin avalikult naerukrampides. Mõni partner katsetab minu peal piire, kui kergesti see juhtub. Tegelen selles vallas enesekasvatamisega.



Kuivõrd tohib näitleja endale stampe lubada? Mõnel näiteks on väga iseloomulik naer või kehakeel.

Stampe saab vist endale lubada staažikas näitleja. Siis muutuvad need juba voorusteks. Ma ei tea, millised stambid on lubatud ja millised mitte. Tähtsam on see, et mõtetes stampe ei tekiks.



Viimasel ajal tundub mulle, et inimesed vaevlevad päriselus stampide käes.



Mõni näitleja talletub vaataja mällu kindla rolliga.

Tänapäeval on suur tegija meedia. Üks osa seriaalis «Õnne 13» võrdub viie või enamagi aastaga teatris. Need asjad ei ole tasakaalus.



Vähemasti kultuurikaugetele inimestele tegi teid tuttavaks «Vilde tee». Mulle tundub, et lava tagant antud käsklused rikuvad pahatihti loomulikult kulgema hakkava improvisatsiooni ära. Piisaks päevateemast.

«Vilde tee» on pisut tuntust lisanud, aga ma ei pane seda eriti tähele. Armastan oma teatrirolle ja naudiksin rohkem seda kuulsust.



Mul on olnud suur õnn kaasa teha väga heades lavastustes. Mõtlesin, et kiusan ennast natukene ja astun «Vilde teega» sellest kristall-lossist välja. Et ei tekiks kunstiliselt kõrgel tasemel stampi.



Nali naljaks. «Vilde tee» on olnud päris põnev kogemus. Alati voolab metsik adrenaliin verre, et mis nüüd ja täna juhtub. Käsklused, mis tulevad, võiksid samuti olla improvisatsioon, siis oleks võrdne mäng.



Tasuks muidugi proovida, mis juhtub, kui kaovad käsud ja piirid. Äkki viimasel salvestusel teeme ära... Hea mõte.



Kas teile meeldib rohkem improviseerida või esitada etteantud teksti ja käituda kokkulepitult?

Mulle meeldib, kui kindlalt kokku lepitud mängureeglite vahel on ruumi ja õhku improviseerida. Tore on, kui laval nähakse partnerit ja käib koostöö. Minule on improvisatsiooni esimene reegel, et sa ei tohi teiste pakutut eitada ega ignoreerida. Mäng laval on koostöö või kooslõbu.



Ausalt öeldes sobib mulle rohkem kaks kuud proove ja ragistamist ühe rolli ja tüki kallal, seejärel esietendus, siis etendused: esimene, teine, kolmas... kuuekümnes.



Mõttetegevus ei katke hetkel, kui eesriie sulgub. Järgmine kord saad midagi teistmoodi proovida.



Kuivõrd sõltub see ametist, et üks inimene leiab võimalusi vaba aega veeta ja nautida, teine aga kurdab pideva hõivatuse üle?

Ametist sõltub see ehk niipalju, et sa kas armastad seda, mida teed, või mitte. Mina naudin oma tööd. Naudin, kui on raske, sest mida raskem sul on, seda nauditavam on sellele järgnev kergustunne. Ma tahan olla tööga hõivatud, sest siis oskan pärast nautida vabadust.



Minu hobid sõltuvad meeleolust. Olen mõõdukas sportlane. Eriti meeldib mulle uisutada, peamiselt soojal hooajal rulluiskudega. Hea on olla heas füüsilises vormis. Püüdlen sinnapoole.



Mõnikord, kui mahti leian, tegelen ka naiselike hobidega, nagu käsitöö. Armastan raamatuid. Kui keegi ei näe, siis maalin.



Teisalt ütleksin, et minu hobi ja armastus on minu töö ja perekond — need ei ole öeldud tähtsuse järjekorras.



Olete Eestis ilmselt üks väheseid inimesi, kes pärast abiellumist kasutab endiselt ka neiupõlvenime, kusjuures tuntud olete just viimase järgi.

Inimene sünnib siia ilma oma nimega, oma emast ja oma isast. Kuidas on võimalik pärast abiellumist midagi niisugust muuta? Ma olen selle peale pikalt mõelnud ja mulle tundub see vägivaldne. Olen ikka see, kes olen.



Abiellusin Tiit Paluga 1998. aastal Tartus. Passi järgi olen Piret Palu, aga ma ei suutnud harjuda selle lühikese nimega ja olen meelsamini Laurimaa. Kõige muuga, mida abielu kaasa tõi, olen väga rahul.



Millega te veel elus rahul olete ja millega mitte?

Ma olen rahul ja rahulolematu. Olen rahul sellega, mis oli, ja rahulolematu selle suhtes, mis on. Rahul sellega, mida ei saa muuta, ja heas mõttes rahulolematu hetke tegemistes. Minu eesmärk on jõuda parima tulemuseni, et süda oleks rahul.



Olete 38-aastane. Milline on naise parim iga?

Tunnistan ausalt, et ma kardan vanaks saada. Kardan pigem vaimset kui füüsilist vanadust, aga see võib meid tabada mis tahes ajal.



Olen praegu selles eas, et kui keegi küsib, kui vana ma olen, siis hakkan liitma ja lahutama. Järelikult ei ole see minu jaoks veel probleem, olla niiiii vana.



Milline on aga naise parim iga, sellele vastan surivoodil. Ma ei tea, mis ees ootab. Loodan, et parim.

Tagasi üles