Ado Johansoni tegevus andis eestlastele innustava mõtte

1. märtsil möödus 130 aastat Vastemõisast Vahemurru talust ellu astunud põllumajandusinstruktori Ado Johansoni sünnist.

Ado Johansoni tegevus hõlmas selliseid alasid nagu maa- ja sooviljelus, maaparandus, maastikuarhitektuur, taime- ja loomakasvatus, aiandus, ühistegevus, põllumajanduslik kutseharidus ning näituste korraldamine. Eraldi väärib nimetamist tema ajakirjaniku-, publitsisti- ja toimetajategevus ning lõpuks kõige selle kõrval ka tema panus Eesti iseseisvuse idee ja poliitilise mõtte kujundamisse.

Ado Johansoni tegevus on paljudes tahkudes veel uurimata. Et ma ise olen seda pisut siiski teha jõudnud, toon esile paar lõiku Ado Johansoni tegevusest Viljandis sada aastat tagasi.

Eesti põllukooli hädavajadus

Juba Jannseni, Koidula ja Jakobsoni aegadest, niisiis 1860.—1870. aastaist alates oli Eestis aetud oma emakeelse õppekeelega kooli rajamise asja. Läinud sajandi algul seda kooli ikka veel ei olnud.

Lääne-Euroopa põllumajandus arenes aga ülikiiresti. Samal ajal vähenes kuulsa Liivimaa lina nõudlus. Rehielamute aeg sai mööda, tulid ju vilja masinpeks ja eraldi kuivatid. Kõigele lisandus 1905.—1907. aasta rahutuste aeg, mõisate põletamine, mahalaskmised ja ihunuhtlus ning varsti ka suur ilmasõda. Oli maruline periood kõigi inimeste elu ja mõtte loos.

Põllumajanduskooli puuduvat osa täita püüdes hakkasid mõned eesti noored, nende hulgas Ado Johanson, korraldama lühiajalisi põllumajanduskursusi. Tööle asusid ka esimesed põllutööinstruktorid. S

uur osa neist oli saanud hariduse Soomes, kust sel ajal oli juba küllaga eeskuju võtta. Ka Ado Johanson, kes oli alustanud Kasari külakoolist ning Joosep Kapi käe all läbi käinud Suure-Jaani Kihelkonnakooli (1884—1894), omandas põllumajandushariduse Soomes, õppides aastatel 1898—1900 Harju Põllutöökoolis.

1901. aastal töötas Ado Johanson lühikest aega Tartus Hendrik Laasi ajakirja "Põllumees" tegevtoimetajana. Juba sama aasta sügisel tuli ta aga Viljandi Eesti Põllumeesteseltsi juurde, kus hakkas õhutama põllumajanduskursuse loomise ideed, mis tal 1903. aastal õnnestus ka ellu viia. Samal aastal algas Ado Johansoni tegevus Eesti esimese kutselise ehk palgalise põllutööinstruktorina.

Viljandi põllutöökursus oli samuti esimene Eestis ja see kestis kaks nädalat, 2. juunist 15. juunini. Osavõtjaid kogunes üle 50. Suuremalt jaolt olid need kihelkonnakooli haridusega mehed, kuid tuli siiski ka viis naist.

Seega on Viljandi eestlaste arendatud agronoomilise kutsehariduse häll. Alles aastaid hiljem avati esimesed eesti õppekeelega põllutöökoolid Kõos, Jänedal, Toomal ja Vigalas.

Karskuse idee

Teine peatükk, mille ma Ado Johansoni elust seekord välja toon, on tema tegevus Suure-Jaani Karskusseltsi asutajana.

Suure Jaani Karskusseltsil oli algul, 1893. aastal ainult 15 liiget. See arv hakkas aga pikkamööda kasvama. Suure Jaanis ja selle ümbruses korraldati ilma alkoholita pidusid ning luule- ja kirjandusõhtuid, mängiti näidendeid ja käidi seltsi kooriga kontserte andmas. Kooris laulis ka Ado Johanson.

Aktiivseim seltsi liige oli hilisem Vastemõisa lauluisa Andres Stern (1874—1964).

Karskusseltsi asutamisega samal aastal loodi segapillide orkester. Mängisid Tõnis Reichenbach (hiljem Riikoja), Andres Stern, Daavit Sprenk, Jaan Stern, Jüri Krieger ja Peet Johanson.

Koori hakkas juhtima äsja Vene sõjaväe polgu koorist naasnud Tiit Krüger Paelamaa talust. Laulukoori ja orkestriga pidusid korraldati tihti ja üsna laialt Vastemõisa, Puiatu, Kõpu, Sürgavere ja Taevere vallas ning Suure Jaanis, Kaansool, Reegoldis, Võhmas ja Arkmal. Enamasti peeti neid taludes ja suviti mõisaküünides, sest seltsi- ja rahvamaju siis ju maal polnud.

Aga mõne aasta järel tuli seisak. Lauljad väsisid ja koor valgus laiali. Järele jäi vaid meeskvartett, niinimetatud Sternide koor. Harjutati kodus ja tihedalt, seepärast polnud vaja ka noote.

Väikesel trupil oli Suure-Jaani Karskusseltsi koori nime all aastaid palju tellimusi ja nad täitsid neid nii laialt, kui suutsid. Nende kõige suurem ettevõtmine oli Soome-sõit 1902. aasta suvel.

Eesti laul Helsingi Ülikooli aulas

Olles juba tegev Viljandi Eesti Põllumeesteseltsi juures, õhutas Ado Johanson oma kodukoha Vastemõisa kvartetti minema 1902. aasta suvel Soome, et osaleda Helsingi ülikooli suvekursuslaste lõpupeol.

Nimelt oli Ado Johanson Harju Põllutöökooli aegadest saadik kirjavahetuses Helsingi Ülikooli suvekursuste õppejõu Kohaneniga.

Andres Sterni mälestuste järgi leidis see, võib-olla esimene eesti laulureis Soome aset järgmiselt.

Kodust välja sõites tundnud mehed küll kõhedust, kuid Ado Johansoni julgustamine võitis nende hirmu. Arvati, et neil pole oma aust kaotada midagi — on nad ju kõigest eesti külalauljad.

Hommikul jõudsid mehed Helsingi Ülikooli aulasse, kus Ado Johanson esitles neid tagasihoidlikult kui huvireisil olevaid eestlasi, kes on juhuslikult ka laulumehed.

Aulasse oli kogunenud palju Soome kõrgema haritlaskonna tegelasi. Peeti kõnesid ning kursuslaste kooride ettekandeid. Siis paluti Sterne esineda eesti lauluga. Mehed astusid värinaga südames aulasaali keskele ja laulsid ühe jõulisema isamaalise laulu. Pala lõppedes pääsesid valla ülimalt elav käteplaksutamine ja elagu-hüüded, mis lõppeda ei tahtnud. Veel mitu korda nõuti neid tagasi.

Lõpuks panid soome naiskursuslased eestlastele rinda roosiõied, aga esireas istuvad professorid tõusid püsti ja kutsusid neid endi keskele istuma, mis neile "tundus õige palavana", aga enam ei olnud midagi parata.

Pulti astus seejärel muusikadirektor Huoponen, kes pidas sooja kõne Sternide ja eesti rahva auks.

Muu hulgas ütles ta: "Meie teame, missuguse raske mineviku all eesti rahvas on pidanud kannatama, ja teame, missuguse surve all tema kannatab praegugi. Siin näeme aga meie, et see rahvas ei ole lasknud end laostada, on alal hoidnud oma rahvuse, isamaa ja vaimu varad. See rahvas on kadumatu."

Südamlik hüvastijätt

Järgmisel päeval läks asi põnevaks, sest hommikulehtedes olid pikad kirjeldused ülikooli aulapeost. Mehed läksid Espeeria aeda, et rahulikult osaleda ühel suuremal rahvapeol, kuid neid paluti piletijärjekorrast lahkuda ning auvõõrastena priilt sellest peost osa võtta ja mõne laulugagi esineda.

Helsingist lahkudes ja laevale asudes olid Sternid väga tuntud. Hulk soomlasi tuli neid saatma. Kui laev liikuma hakkas, laulsid eestlased Soomele lahkumislaulu, mille peale kaldal viibijad valgete rätikutega lehvitasid.

Laev Vellamo oli valge ja ilus ning reisijad olid enamasti soome ja rootsi haritlaste ringkonna inimesed, kes sõitsid kas Pariisi keelt täiendama või Saksamaale.

Sternide juurde tulid soomlased, kes palusid neid istuma parimasse lauda laevalael ja kutsusid endaga Saksamaale kaasa, lubades tasuda kõik sõidukulud ja kostitamise.

See polnud aga meestel siiski võimalik ja neil tuli pakkumisest loobuda. Tallinna sadamasse jõudes lauldi laevalael: "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm..." Kogu laevatäis rahvast tõusis püsti.

Niisiis on Ado Johanson olnud ka üks Soome silla rajaja ja kogu oma hilisemas tegevuses eesti-soome suhete arendaja.

Tänavu 1. märtsil tulid Suure-Jaani kalmistule Ado Johansoni kalmule tema sugulased ja järeltulijad ning Vastemõisa vallavanem, Suure-Jaani linnapea, Eesti Maaparandajate Seltsi esimees, Tartu ja Viljandi maaparandusbüroo juhataja, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esindaja ning Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor. Vahemurru naabertalust oli kohal Linassaare Ella, kes veel ise on näinud Ado Johanoni.

Aimur Joandi,
talupidaja