Ainja kalmistu ootab tähelepanu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

1. novembril kell 11 on mahajäetud Ainja kalmistul muinsuskaitseline tööpäev.

Ainja kalmistu oli mulle kui müstilise paiga avastamine. See on Karksi valla kaardil kirjas kalmistumaana. Sealt leiab riste, raudaedu ja muruseid kalmukünkaid, kuid mitte nende korrastamise jälgi. Maa-ala on oksaräga täis nagu võsastunud metsatukk.

Inimeste hoolimatus vana kalmistu vastu on soodustanud rüüstajate tegevust. Palju riste on aluskividelt murtud ja ära viidud. Haudade lahtikaevamise jäljed on ehk kümne aasta tagused.

Ainja küla elanik Hilda Varik mäletab, et kalmistu värav oli puidust ja väravapostid punasest telliskivist. Valga maantee poolse peasissekäigu juures olid lasipuud ning plats, kus kirikuõpetaja lugemas käis, asus peatee ääres paremat kätt, enne Läti talu Tünderi sammast ja raudaeda.

Emiilia Lind Karksi-Nuiast mäletab oma abikaasa, Karksi-Nuia õigeusukiriku ülempreestri Viktor Linnu sagedasi käimisi Ainja kalmistule.

Kalmistupüha oli seal igal aastal rahvale täpselt teada — see oli teine suvistepüha. Nõukogude riigiametnikud püüdsid selleks tähtpäevaks organiseerida ettevõtetes üleplaanilisi tööpäevi, et inimesi kirikust eemale meelitada, aga see ei õnnestunud. Emiilia Lind ise juhatas kirikukoori. Matustel laulis jumalateenistuse saateks trio Emiila Lind, Maria Jänes ja Alla Priimägi, sest tööpäeval ei saanud paljud kooriliikmed kirikuõpetajaga kaasa minna.

Jakob Kirik Karksi-Nuiast käis Ainja kalmistul viis aastat tagasi, kui oli suguvõsa kokkutulek. Just siis käiaksegi kalmistutel. 1889. aastal oli Ainjasse maetud tema vanaisa Karl Kirik, 1908.aastal tolle naine Ann ja 1918. aastal õde Leena.

Viimasena mäletatakse Laane Antsu matmist. See oli olnud viiekümnendate keskpaiku.

Laupäevase Ainja surnuaial tehtava tööga seotud küsimustele saab vastuseid telefonil 052 62 915 või 043 31 539.

Maire Sala,
kalmistukultuuri edendaja

    Tagasi üles