Jaan Lattik — pastor, riigimees ja kirjanik

Pastor Jaan Lattik oli seotud Viljandi Pauluse kiriku ja sealse maakogudusega. Oma kogudust teenis ta ka aktiivse poliitilise ja riigimehetegevuse kõrvalt. Laiema avalikkuse silmis sai Lattik tuntuks aga kirjanikuna.

22. oktoobril möödub tema sünnist 125 aastat.

Jaan Lattik oli pärit Võrumaalt. Ta sündis 1878. aastal Karula kihelkonnas Mäkiste talu rentniku pojana.

1840. aastatel olid Lattiku vanavanemad siirdunud õigeusku ning hiljem püüdsid ta vanemad taas luteri kiriku rüppe tagasi pöörduda. Võimud ei vaadanud säärasele usuvahetusele kuigi soosivalt. Teada on fakt, et Jaan Lattiku ema viibis isegi mõnda aega vangis, sest oli lasknud nii tulevase kirjaniku kui ka tolle noorema venna ristida seadusevastaselt luteri kirikus.

Juba varajases nooruses hakkas Lattik karjas käima ning sellest ajast pärineb enamiku tema lastejuttude aines.

Paar aastat õppis Jaan Lattik Valga elementaarkoolis, mille lõpetamise järel taas mõneks ajaks isatallu tagasi läks. Viieteistkümneaastasena õnnestus tal asuda õppima Hugo Treffneri Gümnaasiumi Tartus. Seal omandas ta hariduse, mis võimaldas tal sooritada lõpueksamid kroonugümnaasiumi juures. Seejärel astus ta Tartu Ülikooli, kus valis usuteaduskonna.

Ülikooli lõpetas Jaan Lattik 1908. aastal usuteadlasena ning siirdus seejärel prooviaastaks Peterburi, kus stazheeris sealse Eesti Jaani koguduse pastori Rudolf Gottfried Kallase käe all.

Viljandiga seotud 1909. aastast alates

1909. aastal määrati Jaan Lattik Viljandi maakoguduse (Pauluse kirik) õpetajaks ning sellest peale oli tema elu seotud Viljandiga. Ühtlasi sai temast Viljandi Eesti Haridusseltsi Progümnaasiumi juhataja. Seega siis õpetaja nii kiriklikus kui ka ilmalikus mõttes.

Eesti iseseisvuse algusaastatel valiti Lattik Eesti Luteri Kiriku konsistooriumi assessoriks ning alguse sai tema üsna aktiivne kiriku- ja ühiskondlik-poliitiline tegevus.

Lattiku eestvõttel asutati Kristlik Rahvaerakond. Eesti rahvale üliolulisel 1919. aastal valiti ta Asutava Kogu liikmeks ning hiljem, kuni aastani 1937, oli ta kõigi Eesti Riigikogude liige — algul Kristliku Rahvaerakonna, seejärel Rahvusliku Keskerakonna ridades.

Mõnda aega kuulus Lattik Eesti delegatsiooni Rahvasteliidu juures. 1925. aastal tõusis ta Jaan Teemanti valitsuses haridusministriks ning aastatel 1928—1931 oli August Rei ja Otto Strandmanni valitsustes välisminister.

Oma pika elu jooksul jõudis Jaan Lattik palju reisida. Oma reisist Egiptusesse ja Palestiinasse kirjutas ta raamatu "Lõunamaale" (1925). Reisile Kanadasse, USA-sse ja Hawaiile pühendas ta oma mälestusteose "Teekond läbi öö" kolmanda osa (1955). 1938. aastal viibis Lattik vaatlejana Sudeedimaal. See oli aeg, mil Sudeedimaa siirdus vastavalt Müncheni kokkuleppele Saksamaa valdusse.

Kogu selle aja jagus Jaan Lattikul jõudu ja tahtmist jätkata Viljandi maakoguduse hingekarjase ja Viljandimaa praostina. Kirikliku ameti pani ta maha alles 1939. aastal, mil ta määrati Eesti saadikuks Leedus.

1940. aasta juunipöörde järel otsustas Lattik tagasi Eestisse pöörduda. Järgmisel suvel liitus ta lühemaks ajaks metsavendadega.

Saksa okupatsiooni ajal elas Lattik algul Tartumaal Muttiku talus, kuid külastas sageli ka Viljandit. Tol perioodil kirjutas ta eriti innukalt artikleid Eesti lehtedele.

Põgenes Rootsi 1944

Poliitilistelt vaadetelt oli Jaan Lattik konservatiiv. Olles nii Eesti Vabariigi kui ka Saksa okupatsiooni ajal sagedasti väljendanud nõukogudevastaseid mõtted, ei saanud ta mingil juhul pärast 1944. aastat Eestisse jääda. Nii nagu kümned tuhanded eestlased, põgenes ka Lattik koos perega tol sügisel Rootsi.

Oma viimase jutluse Viljandi Pauluse kirikus pidas Lattik 10. septembril 1944. Sama kuu lõpul oli ta juba Rootsis Eriksdali põgenikelaagris. Koos teiste Rootsi põgenenud haritlastega toimetas ta seal eestikeelset laagrilehte "Eriksdali Teataja", mis on praegu üliharuldaseks muutunud.

Oma elu viimased kümnendid veetis Lattik Södertäljes, kus tegutses ka emeriteerumise järel kohaliku koguduse pastorina ning kirjutas mälestusi. Jaan Lattik suri üsnagi kõrges vanuses 27. juunil 1967.

Lattik oli vigurivänt

Jaan Lattik oli üpriski omapärane, veidi mõistetamatugi natuur. Poliitiline oponent Villem Ernits liigitas ta keerulise ja vigurväntliku hingeeluga isikute hulka. Aastal 1934 ajalehes "Kaja" avaldatud anonüümse autori Lattikust kirjutatud lugu kannab kõnekat pealkirja "Mitte isehakanud, vaid sündinud vigurivänt".

Tõepoolest, Lattik oli noorpõlves hakkaja koerustükkide peale ning tema hilisemates, kohati arhikonservatiivsetes vaadetes on püütud näha tema iseloomu kiuslikumat poolt tasakaalustavat faktorit.

Ilmselt oli tema näol siiski tegemist siiralt uskliku inimesega, kes oli üles kasvanud valulise usuvahetuse läbi teinud perekonnas. Alalhoidlikkus oli talle omane ka teistes küsimustes.

Välispoliitika vallas üritas Lattik kasutada oma isiklikke sidemeid Tartu Ülikooli päevilt, loomaks paremaid suhteid Läti ja Leeduga. Selles vallas oli ta ka päris edukas. Lõpuks polnud ju sugugi tema süü, et 1939. aastaks ei suutnud kolm riiki olulisemates asjades kokku leppida.

Üks lastekirjanduse kolmest vaalast

Kirjanduslike katsetustega alustas Jaan Lattik kooliajal ning jõudis pensionäripõlves, juba paguluses elades mahukate mälestusraamatute kirjutamiseni.

Hando Runneli arvates on Eesti lastekirjanduse kolm vaala Karl August Hindrey, Oskar Luts ja Jaan Lattik. Tõepoolest, just nende autorite läinud sajandi algul ilmunud raamatutest alates saamegi rääkida Eesti kunstiväärtusliku lastekirjanduse algusest. Need raamatud pole tänase päevani oma värskust kaotanud ning sobivad lugemiseks mis tahes eas inimestele.

Jaan Lattiku peaaegu sada aastat tagasi kirjutatud kõige varasemad lapsepõlvelood on praegugi nauditavad oma eheduse ning erilise, enamasti koomilis-nostalgilise, aga vahel ka sügavalt traagilise tundeerksuse poolest.

Gümnaasiumiõpilasena avaldas Lattik oma esimesed jutukesed ja luuletused "Postimehes" ja teistestki väljaannetes. Et kooliõpilastel oli ajakirjanduslik tegevus keelatud, siis kasutas ta tookord pseudonüümi J. Kittal, mis on lihtne anagramm tema perekonnanimest.

Laiemat tähelepanu äratas Jaan Lattik 1905. aastal esimeses Noor-Eesti albumis ilmunud lustaka pealkirjaga looga "Kui meil veel püksa ei olnud". Kui aga 1908. aastal ilmus temalt esimene raamatuke "Meie noored", kujunes see tol ajal lausa kirjandussündmuseks.

Lood koolipõlvest

1921. aastal ilmus Jaan Lattiku järgmine noorteraamat "Minu kodust". 1928. aastal lisandusid sellele "Mets" ja "Koolipoisid" — viimane neist autobiograafiliste sugemetega lugu oma koolipõlvest.

Need on igapäevased jutud, mille teeb nauditavaks autori sügava kaasaelamisega lihtne kirjutamislaad.

Jaan Lattiku alustatud laste- ja noortekirjanduse suuna järgijaks on peetud Jüri Parijõge ning seda just lugude stilistilisi iseärasusi silmas pidades. Lattiku noortejuttude visandlikkus kontrasteerub hästi tema hilisemate mälestusraamatute paljusõnalisusega või pigem mälestuste heietamisele omase kalduvusega teha pikki kõrvalepõikeid. Oli ju Lattik eelkõige pastor ning just see asjaolu tingis omal kombel tema hilisema mõtte- ja väljenduslaadi eripära.

Kirjutamist ei jätnud Jaan Lattik kunagi, kuigi vahepealsetel aastatel piirdus see jutluste ja ajakirjanduses avaldatud artiklitega. Uuesti hakkas ta raamatuid kirjutama juba paguluses elades.

Rootsis pani Lattik kirja oma mälestused pastori ("Viljandi kirikumõis kõneleb" 1948), poliitiku ja riigitegelase ("Teekond läbi öö" neli osa, 1950—1958) ning inimesena ("Minu album" 1960). Paratamatult subjektiivsed, annavad need siiski hea ülevaate tema isikuloost ja ajast.

Sõltumata sellest, kuidas me ka ei suhtuks Jaan Lattiku tegevusse pastori või poliitikuna, jääb ta ajalukku peamiselt kirjaniku, eelkõige lastekirjanikuna.

Mait Talts,
kolledzhi õppejõud