Kas veetee Pärnust Viljandi kaudu Tartusse on müüt või ajalugu?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare


Kevadel püüdis Viljandi järvel tuult purjekas Äge, millega Emajõe Vaba Aja Nautlejate Seltsi liikmed korraldasid Pärnust Tartusse retke, et meelde tuletada kunagist hansateed. Purjekat tuli aga tihtipeale treilerile laadida, sest kuulus veetee pole tänapäeval enam sugugi laevatatav.Ajalugu on valdkond, kus paljud küsimused jäävad lõpliku vastuseta. Üks vaidlusalune teema näib olevat Pärnu—Viljandi—Tartu veetee olemasolu muinas- ja varakeskajal. Aeg-ajalt on ajaloolased (peamiselt küll baltisakslased, aga ka lätlane Kaspars Biezbardise) sellesuunalisi mõtteid mõlgutanud, aga seejärel on küsimus taas unustusehõlma vajunud. Kui heidame pilgu kaardile, näeme, et tänapäevalgi on põhimõtteliselt mõeldav võtta ette paadimatk Pärnust piki jõge ülesvoolu ning sealt Navesti ja Raudna jõe kaudu jõuda Viljandi järve.

Kuid seal näib olevat niisuguse paadimatka paratamatu lõpp-punkt.

Teisalt on teada, et keskajal oli Viljandi järve veetase praegusega võrreldes vähemalt meeter-poolteist kõrgem. Just see fakt on ajendanud mõningaid ajaloolasi otsima kinnitust oletusele, et Viljandi järvel võis omal ajal olla ka teine väljavool Tänassilma jõe kaudu.

Kohati üsna madalaveelist Tänassilma jõge pidi pääseb aga kenasti Võrtsjärvele, kust Tartuni jõudmine poleks enam eriline probleem.

Milline see tee võis olla?

Vanu ja isegi mõningaid uusi kaarte vaadates võib tihti jääda mulje, nagu voolaks Tänassilma jõgi praegugi Viljandi järvest välja (vaata kas või 1998. aastal välja antud "Eesti Entsüklopeedia" 10. köide, lk. 425).

Tegelikult kulgeb Viljandi ürgoru veelahe mõnesaja meetri kaugusel Viljandi järve põhjatipust ning kujutab endast madalat künnist, millesse loodest voolav Kösti oja enne Viljandi järve suubumist suure jõuga sisse lõikab. Veevärk on selle künnise osaliselt segi kaevanud ning sealtkaudu saadab Viljandi praegu oma reoveed Võrtsjärve poole teele.

Tänapäeval saab Tänassilma jõgi alguse kahe ja poole kilomeetri kaugusel Viljandi järvest, niinimetatud Rutsniku Mädajärvest.

1860. aasta paiku kaevati Mädajärvest Viljandi järve poole kraav, mida on aegade jooksul süvendatud. Kraavi ase on praegugi maastikul näha. Siiski on kaheldav, kas selle kraavi asemel on kunagi olnud looduslik veesoon.

Millalgi kaugemas minevikus voolasid tänapäevase Viljandi ürgoru kaudu tõepoolest suured veemassid, kuid vastupidises suunas. See oli kohe pärast jääaega ning hiljemgi, mil tänapäevasest tükk maad suurema ürgse Võrtsjärve arvukatel saarekestel, praeguse Põhja-Viljandimaa kohal elasid niinimetatud Võisiku kultuuri inimesed.

Tookord voolasid Viljandi orundi kaudu Riia lahe suunas ürg-Võrtsjärve ja tegelikult ka Peipsi veed.

Kalatõkked soodustasid jõgede kinnikasvamist

Viljandi järve lõunasopist välja voolava Raudna jõe (mida tunti varasematel aegadel ka Viljandi oja nime all) ülemjooks oli keskajal ilmselt samuti üsna kitsas ja madal.

Igal juhul süvendati seda XIX sajandi teisel poolel, mil kaevati kanal Orika järveni. Hiliskeskaegsetest ürikutes mainitakse sedagi, et nii Tänassilma kui Raudna jõel oli palju kalatõkkeid, mis soodustasid jõgede kinnikasvamist. Kuid võib-olla olid veeolud muinasaja lõpul ja keskaja algupoolel mõnevõrra teistsugused?

Mõne ajaloolase (näiteks kuulsa Friedrich Amelungi) arvates ummistusid Tänassilma ja Raudna jõgi just ajavahemikul 1560—1660. Kahjuks ei oska me selle kohta praegu midagi kindlat väita.

Seega on küsimus, kas Viljandi järve kaudu võis keskajal kulgeda sisemaine veetee Pärnust Tartusse, senini lõpliku vastuseta.

Sageli on viidatud August Wilhelm Hupeli kogumiku "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland" esimese osa ühele kirjakohale ning paarile XVIII sajandi keskpaigast pärinevale käsikirjale.

Hupel mainib, et veel tema eluajal olevat madala süvisega paadid, millel koormaks vähem kui ühe säilitise raskune (1920 kg) viljalaadung, pääsenud suurveega üle veelahkme Viljandi orus. Sealsamas avaldab ta kahtlust sellise veetee regulaarses kasutamises varasematel aegadel.

Ajavahemikust 1746—1768 pärinevas "Viljandi linna ajaloolis-topograafilises kirjelduses" räägitakse üsna otsesõnu kunagisest Pärnu—Viljandi—Tartu veeteest, kuid ajaloolase Harry Moora arvates võis tegemist olla dokumendiga, mida ei saa täiel määral usaldada. Minevikku püüti selles kujutada kuldse ajana, vastukaaluks kirjelduse koostajate kaasaja troostitusel.

Sõja ajal oli maanteedel ohtlik

On oluline, et kõik allikad, mis räägivad veetee olemasolust, pärinevad sõjaaegadest, mil maanteid pidi liiklemine oli ohtlik ning Pärnu—Viljandi—Tartu veetee võis osaliselt, looduslikke kitsaskohti eirates tõepoolest kasutusel olla.

Nii näiteks on teada, et Liivi sõja ajal 1560. aastal andis Viljandi lossiülem Fürstenberg kaupmees Virgilius Hoblerile tellimuse varustada piiramisohus Viljandit toiduainetega. Hobleri korraldusel toimetaski kaupmees Hans Budde 2000 marga eest kaupa Tallinnast Pärnusse ja sealt ülesvoolu Viljandisse.

Vaid paar kuud hiljem alustasid venelased vürst Kurbski juhtimisel Viljandi piiramist. Seejuures tõid nad oma kahurid kohale paatidel piki Tänassilma jõge ülesvoolu sõudes ning laadisid need maha alles paar miili enne Viljandit.

Veel XIX sajandi algusest on teada, et vähemalt ühe korra võtsid Peipsi kalurid Pärnu lahele ette kalapüügiretke, mis kulges läbi Viljandimaa. Mõnede ajaloolaste meelest võis see toimuda Piduli oja, Parika järve ja Navesti jõe kaudu, mitte Viljandi orundit pidi.

Et Pärnu jõe endisaegne nimi (alamsaksa keeles Embeke) on siirdunud praegusele Suur-Emajõele (saksa keeles Embach), on sedagi on peetud üheks Pärnu—Viljandi—Tartu veetee eksisteerimise kaudseks tõenduseks.

Veetee olemasolu uskunud baltisaksa ajaloolased on muu hulgas viidanud mõnele Rootsi-aegsele kaardile, millel seda on justkui kujutatud, kuigi väites, et see ühendus Rootsi ajal enam kasutusel polnud, võib juba üsna kindel olla. Pigem sündis just tol ajal idee säärane veetee rajada, sest selleks näisid olevat head looduslikud eeldused. Kuid see oleks juba omaette pikem teema.

Mait Talts,
Viljandi Kultuurikolledþi õppejõud

    Tagasi üles