Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Möldre
ajaloo- ja kirikuhuviline
13. JUULIL TÄITUB Põltsamaal elaval emeriitpraostil Herbert Kuurmel 92 eluaastat. Tema töömeheaja juubelid on jäänud kõik laiemale avalikkusele teadmata nõukogude aja "viljakate" tingimuste tõttu, seepärast võiks temast nüüd lausa igal aastal tähtpäevajutu kirjutada.
Harjumaa Raasiku valla Haljava küla Kärba talu kuues laps Herbert Kuurme nägi ilmavalgust 1911. aastal. Kodutalust lahkus Herbert ainult seetõttu, et tema isa, tõsiusklik inimene ja kauaaegne Harju-Jaani koguduse nõukogu esimees, ohverdas oma viimase poja taevariigi teenimise tööle. Muidu oleks Herbertist pidanud saama Kärba talu peremees.
Edukalt lõpetas noor Herbert tolle aja ühe parema kooli, Gustav Adolfi nime kandva Tallinna poeglaste humanitaargümnaasiumi ja tegi läbi sundajateenistuse Eesti kaitseväes. Pärast seda veetis ta veel kaks aastat isatalus, et siis minna Tartu Ülikooli, kus koolitati juba eesti enda kirikuõpetajaid.
Pärast paariaastast õpetaja abilise ja abiõpetaja tööd Valga ja Helme kirikutes saabus ta õnneliku juhuse tõttu 17. oktoobril 1939 Põltsamaale õpetajaametisse.
HUVITAV ON Herbert Kuurme eluloos tõik, et 1938. aastal Tallinna Toomkirikus pidas ta ordineerimisjutluse teemal "Ehitagem usuhoonet!". Tol korral ei osanud noor õpetaja küll veel aimata, et tal endal tuleb üsna varsti lausa paljaste kätega Põltsamaa pühakoda üles ehitama asuda.
Viljandimaa praostkonna Põltsamaa kirik põles 14. juulil 1941 sõjatules tuhaks nii, et ainult müürid alles jäid.
Pühakoja taastamisest sai Herbert Kuurme elutöö, mis kestis väikeste vaheaegadega kokku 22 aastat.
Alates 1947. aasta 4. juunist, päevast, mil alustati kiriku ehitamist, hakkas tööd ja vaeva tulema kogu Kuurmete perele. Täpselt samal päeval sünnitas abikaasa Asta Viljandis esimese poja Jaani. Kõik oli alanud ja ees.
Naisest sai kolme aasta pärast õpetaja lähim abiline ka kiriku teenimisel, sest kohalike kommude arvates ei kõlvanud seni kooliõpetajana töötanud noor naine enam pedagoogiks.
Muusikaandega abikaasa õppis kaugõppes organistiks ja juhatas kiriku laulukoori. Perre sündis veel kolm last.
Herbert Kuurme isatalu Kärba hävis aga tules, mis oli valla pääsenud naabertalust. See oli tema onult ära võetud ja läks tuleroaks uue korra tööliste lohakusest.
SIINKOHAL TULEN välja mõttega, et Viljandimaa võiks püstitada kunagise Kärba talu asukohta mälestusmärgi, sest õpetaja Kuurme andam tulevastele põlvedele on seda väärt. Talu ei asunud küll meie maakonnas, kuid selle pere kaudu on jagunud vaimuvalgust nii Viljandimaale kui kogu Eestile.
Soovitan kõigil läbi lugeda õpetaja Kuurme mälestusraamatud, mille trükkimise mõttele tuli vabas Eestis Põltsamaa linnapea Margi Ein, kes nüüd on Riigikogu liige. "Pildikesi Põltsamaa ajaloost" I ja II osa on väga huvitavad ajalooraamatud, mis sobivad lausa kooliõpikuteks.
Ühe kiriku taastamine tagakiusamiste ja talude kolhoseerimise ning inimeste küüditamise ajal vajaks ausamba püstitamist nii selle eestvedajale õpetaja Herbert Kuurmele kui kogu Põltsamaa kogudusele.
LISAKS TAVALISELE kirikuõpetajatööle tuli Herbert Kuurmel ehitusega paralleelselt teha ka Viljandi praosti ja konsistooriumi assessori ning usuteaduse instituudi õppejõu tööd.
Kõigi Herbert Kuurme tegevuste üleslugemine ei mahu ajaleheartiklisse ära. Nimetamata ei tohiks jätta aga puhkpilliorkestris mängimist ning vähemalt kahe puuvilja- ja õunaaia rajamist Põltsamaale.
Loodan, et peale Viljandi praostkonna koguduste liikmete ühinevad suurmehe sünnipäevaõnnitlustega eeloleval pühapäeval ka ülejäänud viljandimaalased.