Psühhiaater: lapse suitsiid on kogu ühiskonna tegemata töö

Psühhiaater Lembit Mehilane ütleb, et ajal, mil eesti rahvas tervikuna on hakanud ennast leidma, on laste probleemid tõsisemaks muutunud ning hädasolevaid lapsi ja noorukeid on väga palju.

Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliiniku dotsendi sõnul ei pruugi noore inimese enesetapp olla hoolikalt läbimõeldud ja pikka aega ette kavatsetud. Tihti pannakse see toime näiliselt tühistel põhjustel, kuid see on alati pikaaegse probleemi või protsessi äkklahendus.

sent Mehilane, millised on depressioonile viitavad ohumärgid?

Depressiooni sümptomeid on palju ja nooruki kurvameelsust oskab õigesti diagnoosida vaid kliiniliste kogemustega asjatundja. Igasugune varasemaga võrreldes teistsugune käitumine väärib aga tõsist tähelepanu.

Kui noor inimene räägib, et ta ei taha elada ja kui see pole ilmselge lõõpimine, siis on see väga tõsine ohumärk. Samuti on tõsist tähelepanu väärt see, kui nooruk ei taha enam sõpradega välja minna või televiisorit vaadata. Ta eelistab üksi olla ja ütleb: "Jätke mind rahule!"

Järsult langenud õppeedukus on ohumärk õpilasel, kes võimete poolest on enamaks võimeline. Samuti põhjendamatu ärrituvus, nutuvalmidus, endast väljamineku hood, karjumine, agressiivsus, valmidus alkoholi või narkootilisi aineid tarvitada ning seletamatud kodunt äraminekud.

Nooruki motivatsioon langeb, kõik on vaevaline, esineb tundmuslikke häireid (enesesüüdistus, alaväärsus, madal enesehinnang), mäluhäired ja keskendumisraskusi.

Vanemaid ajavad segadusse depressioonis nooruki kehalise tervise häired: kõhu- ja peavalu, põhjuseta väike palavik, pidev väsimus, liigne unisus, loidus ja anorektiline käitumine.

Kui suur osa on pärilikkusel?

Üsna suur. Ühelt poolt on kalduvus selleks juba geneetiliselt. Teiselt poolt mõjutab last tugevasti see, kui ema on sünnitamise järel kurvameelne ja tegeleb ka lapsega vähem. Sel juhul on valmisolek emotsionaalseks ebastabiilsuseks suurem.

Väga oluline on emotsionaalne suhe vanemate ja sõpradega juba koolieelses eas.

Noorukiiga on vist inimese elus emotsionaalselt üks keerulisemaid.

Murdeiga on emotsionaalsete väärtuste ümberhindamise aeg. Oma mõju on ka hormonaalsüsteemi muutustel.

Nooruk ei ole rahul oma kehaga, ta on kergesti haavatav ja omaenese isiksust puudutavad küsimused tõusevad hoopis teravamalt päevakorda. Et rahulolematuse okas on kogu aeg hinges, võivad ebakõlad noore endast kiiremini välja viia.

Kui sel ajal on suhe lähedastega pinnapealne, jääb laps oma hinnangutega üksi. Tähelepanu äratamiseks võivad tekkida arusaamatud haiguspuhangud, pidurdamatu lollitamine ja nii edasi. See on abiotsiv käitumine: pange mind tähele!

Lapsele võib tunduda, et kodus hoolitakse tema õdedest ja vendadest rohkem, kuigi vanematega vesteldes selgub, et just temale pööratakse kõige enam tähelepanu.

Teine joon, mis võib välja lüüa, on võimu näitamine kõigi üle, kellele jõud peale hakkab, alates noorematest lastest ja lõpetades kas või õpetajatega. See võib tekkida eelkõige siis, kui vanemad nõuavad lapselt rohkem, kui tal eeldusi on.

Tegelikult ei ole vanematel vaja kuigi palju teha: sellest hetkest, kui laps on siia ilma tulnud, tuleb temaga rääkida. Ning mitte liialt kiirustada hukkamõistu, keeldude ja karistusega.

Tihti on ka vanematel raske.

Kindlasti on aga olnud ka õnnelikke aegu. Kui siis on lapsega tegeldud ja räägitud, on lapsest vanematele nende elumurede puhul suur tugi.

Kui juhtub, et vanemad lähevad endast välja, tuleb lapsele hiljem selle põhjusi selgitada, öelda, et tema ei olnud süüdi, ja vabandada. Ei tasu valehäbi tunda ja karta oma autoriteedi langust. Lapsed mõistavad suurepäraselt.

Mida teha, kui pere ei saa ise hakkama?

Väga oluline on lapse, tema vanemate ja kooli kontakt. Probleeme tuleb arutada ja süüdistamise asemel leida võimalus, kuidas rasked ajad ühisel jõul üle elada.

Kindlasti on probleemsetele lastele vaja ka perearsti suuremat tähelepanu, keerukamatel juhtudel aga psühhiaatri nõustamist.

Kui laps tunneb, et tema pärast muretsetakse, et tema eest hoolitsetakse, on ta lõpuks selle eest väga tänulik.

Lapse puhul ei ole nii, et ta ei näe edasiteed, kui probleem on kestnud paar päeva või nädala. See peab olema pikk konflikt, millele ta muud lahendust ei leia. Ei saa süüdistada ainult kooli või vanemaid. See, et asi nii kaugele läheb, on kogu ühiskonna tegemata töö.

Samas on asjatundlikku psühhiaatrilist abi järjest raskem kätte saada. Patsiendist on saamas klient ja raha määrab kõik.

Laste ja noorte hingeabiga ei saa teenida, sellele peab peale maksma. See on meie investeering tulevikku.

Tean tuua näiteid võimekatest noortest, kes ametlikus arstiabisüsteemis ei leia endale arsti, kuid kellest paariaastase süstemaatilise tegelemisega võiks saada konkurentsivõimeline üliõpilaskandidaat ning tulevikus väga hea spetsialist, abikaasa ja lapsevanem, sest ta on nii mõndagi kogenud.

Paraku võib sagedasem olla teine lahendus: erikool, lörri läinud elu või katkenud elulõng.

Adekvaatse ravita lapseea depressioon on täiskasvanuea depressiooni peamine riskifaktor: 60 protsendil jätkub see ka täiskasvanueas. Tõsiselt kahjustunud isiksuse alt on raske ära tunda põhjust, miks kõik nii on juhtunud.