Ajalugu, tasakaal ja ilu

"Hommik peab algama kaunilt. Tõused üles, värvid silmad ära ja jood ilusast tassist kohvi, mitte ei kuula kõigepealt raadiost halbu uudiseid," räägib kunstnik Piret Veski vana gildimaja köögis luksuslikke kohvitasse maalides.

Ahjus praksuv tuli annab suurele ruumile hubast soojust. Punaste krähmudega sile, täissöödetud ja üsna ülbe kass Miisjam uudistab töötavat perenaist. "Temas on midagi hispaanialikku — tõeline madre!" imetleb Piret Veski.

Aastasadu vanasse majja sobib kass suurepäraselt. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta üksisilmi vahiks, saba jõnks-jõnks liikumas, leelõukal pajas keevaid nõiarohte.

Selles köögis nõiarohte ei keedeta. Siin võluvad keraamikud Piret Veski ja Kaido Kask savist kõikvõimalikke asju.

Piret Veski naiseliku sissejuhatuse peale näitab Kaido Kask muiates tavalist poekruusi ja ütleb, et talle maitseb sellest joodav kohv täitsa hästi. Piret Veski rikkalikult rooside ja salapäraste naisenägudega kaunistatud kohvinõude kõrval ehib Kaido Kase taldrikuid lihtne, kuid suurejooneline geomeetriline dekoor. Esimesena Eestis võttis ta kasutusele rakutehnikas glasuuri ja katsetab uute tehnikatega üha edasi.

Sealsamas teeb oma töid kolmaski keraamik, Reino Timotheus, suur Supilinna fänn. Tema taldrikutelgi on stiliseeritud Supilinn.

See oli tosin aastat tagasi, kui Piret Veski ja Kaido Kask Tartusse vanasse gildihoovi oma ateljee rajasid. XVIII sajandi esimesel poolel ehitatud maja tehti korda ja sellest sai kunstnikele ka elupaik. Vaikse sisehoovi ja paksude kaitsvate müüridega kodu südalinnas — midagi uhkemat on raske ette kujutada.

Nüüd on naabermajadesse rajatud teisigi ateljeesid ja see kõik kokku on Antoniuse Gild. Sealsamas tegutses juba XVI sajandil Tartu Väike Gild.

Aadressil Lutsu tänav 3 on siidi- ja veel üks keraamikatöökoda. Siin tegutseb ka keraamik Sirje Rump, kes harrastab Eestis üsna haruldast majoolikat.

"See on keskaegne stiil, mille puhul kasutatakse kaht põletust. Esimese põletuse järel kastetakse ese vedela emaili sisse. Talle jääb selline valge glasuur peale ja sinna maalitaksegi. Naturaalsete värvidega muuseas, nii et grammigi midagi mürgist neile nõudele ei satu. Seejärel tuleb teine põletus. Siis nad muutuvad ilusaks ja läikivaks," tutvustab noor kunstnik tehnikat, mis tema sõnul on juba üle tuhande aasta vana ja oli eriti levinud renessansiajal.

Sirje Rump õppis kaks aastat Itaalia kuulsaimas majoolikapiirkonnas Urbinas.

Kohvitasse ta ei maali, sest majoolika õitseajal ei joodudki kohvi, küll aga veinipeekreid, taldrikuid, lillevaase jms.

Paar ust edasi on vaibakoda. Seal tegutsevad vaibakunstnikud Hilja Sepp ja Külli Laidla ning Marju Jänes.

Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud ja mitmeid tähtsaid ameteid pidanud Hilja Sepp ütleb, et tema elus on kätte jõudnud aeg lubada midagi ka omaenese hingele. "Käisin Tallinnas Katariina gildis ja teadsin, et meilgi on kord midagi sellist. Nüüd teen siin lapitehnikas asju ja tunnen ennast imehästi."

Aeg-ajalt astub mõni ostja ateljeedest läbi, mõnikord tulevad koolilapsed uudistama. Kunstnikud ütlevad, et neid see ei sega. Gild ongi avatud koht, kus meistrid ja nende loomingu ostjad kohtuvad ja suhtlevad.

2005. aastal on Tartus ülemaailmsed hansapäevad. Juba 2004. aastaks peab Antoniuse õu olema linnavalitsuse, kunstnike ja ärimeeste ühisel jõul välja ehitatud. Seal hakkavad paiknema veel sepikoda, juveliiritöökoda, gobelääniateljee, õmblus- ja moekunstiateljee, seinamaalingute ja maalitud ruumidekoori restaureerimiskeskus, külalisateljee ning väike teemaja ja pagaritöökoda.

Õue ühes servas restaureerib ärimees Rein Kilk suurt maja, kuhu tulevad ateljeed, kontorid ja korterid, sealsamas on Jaani kirik, üle tee nukumuuseum, otse gildi taga aga ülikool oma majade ja vaimuga.