LOODUSKAITSE tähtsus on ilmselge kogu maailmas. Eestis on oma ainulaadset loodust armastatud ja hoitud juba väga ammustest aegadest peale. Sellele viitavad kas või rohked põlishiied. Tänavu tähistatakse Eesti looduskaitse suurt juubelit: möödub sada aastat Vaika saarte linnukaitseala asutamisest.
Et püsiväärtusi hoida, on vaja võimalikult paljudele inimestele järjepidevalt sellekohast teavet ja haridust anda. Nii on rahastusperioodi 2007—2013 eurotoetuste hulgas koos teiste keskkonnakaitseks ette nähtud summadega ka spetsiaalselt loodushariduse arendamiseks määratud raha.
13. VEEBRUARI «Sakala» artiklis «Keskkonnahariduse keskus kiirustab lahkuvale rongile» käsitles reporter Hans Väre keskkonnahariduse keskuse rajamist Viljandisse ja usutles sellega seoses Eesti looduskaitse seltsi aseesimeest Jaak Jaakut. Mitu artiklis antud hinnangut olid aga vaieldavad.
Üsna suurt tähelepanu pälvis kõnealuses loos «kaotsi lastud rahastusvõimalus». See on paraku kontrollimata ja katteta info.
Et teema on päevakohane, räägin sündmuste tegelikust käigust.
Selle aasta 26. veebruariks esitas Viljandi linn keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) ja Euroopa regionaalarengu fondi keskkonnahariduse infrastruktuuri arendamise programmi käesolevas taotlusvoorus projekti «Viljandimaa keskkonnahariduse keskuse rajamine». Nimetatud programm näeb ette kokku 350 miljoni krooni eest toetusi keskonnahariduse kättesaadavuse parandamiseks ja selleks vajalike süsteemide loomiseks.
Ma tõesti ei tea, mida eespool mainitud loos lahkuva raharongi all silmas peeti, sest Viljandi esitas igati asjakohase taotluse õigel ajal (projektide esitamise tähtaeg oli 26. veebruar). Tuleb silmas pidada, et taotlusvoor kuulutati välja alles mullu 14. detsembril. Selline väike ajavahe näitab, et Viljandi reageeris võimaluse avanemisele kiiresti.
NIMETATUD programmi kaudu toetuse küsijate ring on väga lai. Sinna kuuluvad näiteks kõik omavalitsused, keskkonnaamet, riigimetsa majandamise keskus, haridusasutused, mittetulundusühingud ja sihtasutused. Kokku laekus selles taotlusvoorus 89 projekti, mille kogusumma oli enam kui 800 miljonit krooni. Viljandimaalt esitati kaheksa projekti kogusummaga 33,4 miljonit krooni.
Viljandi kaheaastase projekti lõpuajaks on ette nähtud 31. detsember 2012. Tööde kogumaksumuseks on kavandatud 6,225 miljonit krooni. Kui projekt edukaks osutub, oleks linna omafinantseering 622 541 krooni ja KIK-i toetus 5,6 miljonit krooni.
KÕNEALUSE kava õnnestumine loob eeldused Viljandimaa keskkonnahariduse süsteemi arendamiseks ning eri sihtgruppe ja partnereid hõlmava tegevuse ja info koondumiseks eelmainitud keskusse.
Keskuse rajamisel on palju kasu järjepidevusest. Eesti looduskaitse selts korraldas Viljandis aastaid rahvaülikooli, kus igas eas ja haridustaustaga huvilistel oli võimalik saada looduskaitse vallas täiendusõpet. Väga paljud siinsed koolinoored said lisateadmisi Viljandi noorte looduskaitse rahvaülikoolis omaaegse teeneka pedagoogi Orest Niinemäe juhendamisel. Seega on Viljandis kindel vundament, millele tugineda.
Loodus- ja keskkonnahariduse arendamist ning sellekohast teavitustööd näevad oma eesmärkidena nii Viljandi maavalitsuse koostatud Viljandimaa arengustrateegia aastateks 2008—2013, Viljandi linnavolikogu 2009. aastal vastu võetud arengukava aastani 2015 kui ka juba 2002. aastal volikogu määrusega kehtestatud «Viljandi Agenda 21».
Esitatud projektis on Viljandi partnerid Viljandimaa omavalitsuste liit, mittetulundusühingu Säästva Renoveerimise Infokeskus Viljandi ühendus, Viljandimaa noortekeskus, Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, Eesti looduskaitse selts ja selle neli kohalikku osakonda ning Viljandi maavalitsus.
Mitmekülgset koostööd on kavas teha väga paljude asutustega. Näiteks näeb Viljandi kultuuriakadeemia, et keskkonnahariduse keskus oleks hea partner Viljandisse Jakobsoni ja Tartu tänava vahelisele alale loomekvartali rajamisel.
Keskkonnahariduse keskuse hooneks on kavandatud Jakobsoni tänav 42 maja, mis vajab põhjalikku renoveerimist ja õppehoonele kehtestatud nõuetega vastavusse viimist.
ARUSAAMATUKS jääb «Sakala» artiklis olev väide: «Kui projektist paistab selgelt välja, et keskus rajatakse eesmärgiga remontida ära linnale kuuluv maja, siis raha ei anta.»
Esiteks on selge, et keskkonnaharidust andev loodusmaja peab asuma omaette ruumides. Linnal pole praegu selleks ühtki sobivat hoonet. Samuti tuleb arvestada hilisemate ülalpidamiskuludega.
Väljavalitud maja on oma asukoha ja ajaloolise tausta tõttu ühe kodanikualgatuse suuna, loodushariduse viljelemiseks parim koht. Ehitati ju naabruses olev maagümnaasiumi algklasside hoone rahva ühistööna Carl Robert Jakobsoni eestvõttel Eesti Põllumeeste Seltsile. Kaalukas naabrus aitaks saavutada head mainet ka loodushariduskeskusele.
Tähelepanu väärib tõik, et läheduses asuvad Viljandi huvikool, muusikakool, Viljandis keskkonnaharidust pakkunud osaühingu Helcomer ruumid ja Viljandi kultuuriakadeemia õppehooned.
NII KÕNEALUSE projektiga seotute ring kui Viljandimaalt KIK-ile laekunud projektide arv näitavad suurt huvi loodushariduse vastu. Paraku puudub maakonnas seda valdkonda koordineeriv keskus.
Kui Viljandi projekt saaks teoks, oleks see tühimik täidetud ning juba praegu arenev keskkonna- ja loodusharidust edendavate organisatsioonide ja asutuste võrgustik töötaks veelgi tõhusamalt. Samuti paraneksid täiendusõppe võimalused. Koostöös terviseedenduse, sotsiaal- ja noorsootöö ning haridusasutustega saaks luua lisaväärtusi teistessegi valdkondadesse. Kindel koht oleks ka looduse praktilisel tundmaõppimisel.
TÄIESTI ARUSAAMATU on «Sakala» artiklis esitatud väide, justkui oleks Eesti looduskaitse seltsilt tulemata jäänud 200 000 krooni. Olen selle seltsi liige ja kuulunud varem aastaid selle juhtorganitesse ega mõista, kust selline väärinfo võiks pärit olla.
On kaheldav, kas ise peamiselt projektirahastustest elatuv organisatsioon oleks üldse olnud suuteline nimetatud summat välja käima. Ka ükski Viljandi linnapea, ei Kalle Jents, Peep Aru ega Malle Vahtra olnud kuulnud midagi sellisest summast ega rahalisest koostööpakkumisest. Asjast ei teadnud ka abilinnapead.
On kindel, et linnavalitsus pole looduskaitse seltsilt sellekohast pakkumist ega kirja kunagi saanud. Üllatuslikul kombel ei osanud kõnealusest rahalisest võimalusest midagi arvata ka Eesti looduskaitse seltsi esimees Juhan Telgmaa.
Keskkonnaameti Viljandi-Pärnu piirkonna juhataja Kaido Kansi väitel pole riiklikes programmides ja KIK-is varem sellist rahastamisvõimalust olnud. Ei saa kuidagi õigeks pidada niisuguse katteta info ja eksiarvamusi külvavate mõtete esitlemist maakonnalehes.
LÕPETUSEKS toonitan, et kavandatava Viljandimaa loodushariduse keskuse sisulise poolega peavad tegelema eeskätt asjatundjad, ühendused ja organisatsioonid. Süüdistused ja asjatud lubadused ei soodusta läbimõeldud ühistegevust. Linn on omalt poolt koostööks valmis.