Mihkel Servinski: Meie rahvastik väheneb

Mihkel Servinski
, statistikaameti peaanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Servinski
Mihkel Servinski Foto: Erakogu

ÜKS EESTI arvamusliidreid Raivo Vare ütleb 2. märtsi «Äripäevas»: «Kui vaadata faktoreid, millele investorid tähelepanu pööravad, on euro kõigest kuuendal kohal kümnest. Esimesena huvitab neid maksusüsteemi stabiilsus, hindade stabiilsus ja inimressursi olemasolu. Viimasega on meil asjad väga kurvad.»


See tõdemus tuli mulle meelde, kui lugesin sama kuupäeva «Sakalast» Allan Kähriku hästi ja tasakaalukalt kirjutatud lugu «Oletused või faktid?».



Olen arvanud, et Eesti ja sealhulgas Viljandi keeruline demograafiline olukord on teada ega vaja enam tõestust ning et selle kohta on küllalt kättesaadavat statistikat. Allan Kähriku kirjutisest selgub, et vähemalt kättesaadavuse kohapealt olen eksinud. Viljandi hariduse ümberkorraldamise arutelu näitab, et demograafilise olukorra tõsidus ei ole väga paljudele kohale jõudnud.



Seepärast püüan nüüd esitada lugejatele meie maakonna kohta käivat rahvastikustatistikat.



VILJANDIMAAL oli 1989. aasta rahvaloenduse ajal 65 222 ja 2000. aasta rahvaloenduse ajal 57 974 alalist elanikku. Mullu 1. jaanuaril oli maakonna rahvaarv statistikaameti andmetel (kasutan sama allika andmeid oma tekstis ka edaspidi) 51 457. Nii et see oli viimasest rahvaloendusest 2009. aasta alguseks vähenenud umbes 6500 inimese võrra ehk rohkem kui 11 protsenti.



Kõnealusel perioodil vähenes rahvaarv kogu Eestis, kuid meie maakonnas toimus see ulatuslikumalt kui Eestis keskmiselt. Viljandimaa on meie riigi üks kiiremini kahaneva rahvaarvuga maakondi.



Rahvaarv on vähenenud maakonna kõikides linnades ja valdades. Nii-öelda rekordiomanik on Mõisaküla, kus elanikkond vähenes peaaegu veerandi võrra.



Ilmestamaks seda, kui suur hulk on 6500 elanikku, toon võrdluseks, et maakonna suurima rahvaarvuga Suure-Jaani vallas elab veidi vähem kui 5800 inimest.



VILJANDIMAA rahvaarv väheneb nii negatiivse loomuliku iibe (maakonnas sureb rohkem inimesi, kui sünnib) kui negatiivse rändeiibe tõttu (maakonnast läheb ära rohkem inimesi, kui tuleb juurde).



Loomulik iive oli siin viimati positiivne 1990. aastal. Viimasel kümnendil on olukord selline, et parematel aastatel on surnuid sündinutest kahesaja võrra, halvematel aastatel aga koguni kolmesaja võrra enam.



Maakonna rändeiive on loomulikust iibest veelgi negatiivsem. Aastad pole küll vennad, kuid käesoleval kümnendil kolib siit aasta jooksul ära 500—600 inimest rohkem, kui siia elama asub. Parim oli aasta 2007, kui rahvaarv vähenes negatiivse rändeiibe tõttu «vaid» 407 inimese võrra.



Peamiselt kaotab Viljandimaa inimesi Harjumaale ja välismaale, aga ka Tartu ja Pärnu poole. Seda, miks nad siit lahkuvad, uuritud ei ole.



MIS SAAB edasi?



Viimane Viljandimaa rahvastiku prognoos valmis teadlastel 1992. aastal. Nüüdseks on see üksnes dokument, mis räägib ääretust optimismist 1990. aastate algul ega aita kuidagi kaasa demograafilise olukorra analüüsile maakonnas.



2007. aastal aset leidnud visioonikonverentsil «Viljandimaa 10 aastat hiljem» hindas enamik eksperte maakonna rahvaarvuks aastal 2017 veidi üle 50 000 inimese (vaata Viljandi maavalitsuse väljaannet «Viljandimaa arengus», Viljandi 2008). Tahaks väga loota, et nad liiga optimistlikud ei olnud.



Rahvastikuteadus on keeruline, aga lihtsamate hinnangute andmist see ei sega. Et praegu jäävad inimeste kloonimine ja ajas rändamine ulmevaldkonda, tuleb nentida: kõik 2020. aastal gümnaasiumi astuvad lapsed on juba sündinud. Eeldame ülioptimistlikult, et noorte rändeiive on Viljandi maakonnas null ja kõik elavad gümnaasiumieani.



Sellest vaatepunktist on üsna lihtne arvestada, et kui praegu on Viljandimaal 16—18-aastasi 2400, siis 2020. aastal on neid vaid 1500. See oleks vastus ühele Allan Kähriku artiklis püstitatud küsimusele.



Seni oleme vaadanud rahvaarvu muutumist, mis on vaid üks paljudest rahvastikku iseloomustavatest näitajatest. Kui võrrelda Viljandimaa rahvastiku vanuskoosseisu kogu Eesti näitajatega, selgub, et siinne rahvastik on tööturule ja demograafilisele jätkusuutlikkusele väga olulistes vanuserühmades suhteliselt väiksem (vaata joonist). Niisugune pilt ei sisalda maakonna arengu suhtes optimismi.



KÄESOLEV lugu sai kirjutatud, ajendatuna «Sakala» veergudel käivast arutelust maakonna koolivõrgu üle. Mul on väga hea meel, et selle teema käsitluses on üks argumente demograafiline olukord.



Loodan, et ka teiste valdkondade arengu kavandajatel on edaspidi rohkem nutti rahvastiku olukorda arvesse võtta. Samas olen veendunud, et hariduselu reformide vajadus ei tulene ainult demograafilisest olukorrast ja see ei ole isegi kavandatavate ümberkorralduste peamine põhjus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles