«Kokkuhoid pole koonerdamine,» öeldakse säästmise kaitseks. «Koonerdamine pole kokkuhoid,» lausutakse põlastades ebaotstarbeka kitsiduse kohta. Raske on öelda, kumba lauset peaks kasutama, rääkides Viljandi kavast kaotada ajutiselt rannast valvuri koht, et säästa selle võrra raha.
Märtsi viimasel päeval lõpetab Viljandi järve ääres tegevuse seni ööpäev läbi randa valvanud turvafirma G4S. Paari kuu pärast algaval suvitushooajal töötavad rannas linna uue lepingupartneri, osaühingu Articard rannavalvurid, kes vastutavad eelkõige inimeste elu ja tervise eest. Öiseks valveks kavatseb linnavalitsus palgata eraldi inimesed, kellel ei pea olema spetsiaalset litsentsi nagu rannavalvuritel.
Linna arvestuste järgi aitaksid ümberkorraldused ja turvafirma vahetamine säästa 800 000 krooni aastas. Kehval ajal on see märkimisväärne summa.
Veel märkimisväärsem on aga summa, mille saaks, kui lüüa kokku rannas oleva vara hind. Suviti hoiab seal paate enam kui poolsada inimest, mis siis veel rääkida linnale kuuluvast sõudjate varast ja mitme miljonini küündivast staadionivarustusest.
Kogemused näitavad, et karta ei tule vaid vargaid — ohtu kujutavad endast ka joomase peaga haiget fantaasiat välja elavad muidumehed. Näiteks on juhtum, mil üritati põlema panna jalgpalliväljaku väravavõrke.
Seega on igati mõistlik mõte, et randa ehast koiduni päris omapäi jätta ei tohi. Iseasi on, millist teenust saab linn oma kokkuhoiuplaanide järgi osta ja kui suur on valvurite vastutus. Ja kas uut moodi öövalve hind on viieks kuuks kuluv 90 000 krooni palgaraha või lisandub sellele kurikaelte tekitatud kahju?
Linnavalitsuse liige Tauno Tuula on välja pakkunud mõtte koguda öövalvuritele palga maksmiseks raha rannas seisvate paatide omanikelt, kusjuures sillamaks võiks olla proportsioonis nende vara väärtusega. Kas, kes ja millises proportsioonis hüvitab kahju paadiomanikule, kui tema sõiduk öisest valvest hoolimata vett vedama läheb, pole veel selge.