Laupäevase «Sakala» esiküljeuudis tutvustab kolme ärimehe kava rajada Viljandis Männimäe taha tühermaale kümnehektarine peoplats ja hakata seal suurüritusi organiseerima. Andres Pajumägi, Robert Marketov ja Anti Ruul teevad suurima panuse jaanipäevale ning kavandavad selleks puhuks festivali, mis kogu Lõuna-Eestist rahva kokku tooks.
Kohalikud turismiettevõtted ja toitlustusasutused, kellel kliente sageli napib, on niisuguse plaani üle kindlasti ülirõõmsad. Peaks ju üritus kokku tooma pärimusmuusika peoga ühes suurusjärgus inimhulga ning kliente on siinsetel ettevõtjatel hädasti vaja.
Omaette väärtuse annab plaanile töötute kasutamine ja julgustamine. Samuti on hea see, et tühjalt seisva maaga midagi peale hakatakse. Kui mõne aasta eest kinnisvarabuumi ajal tundus Järveotsa elurajooni rajamine olevat kuude küsimus, siis nüüd ei julge keegi ennustada, millal seal krunte jagama ja maju ehitama hakatakse.
Ent igal asjal on kaks otsa ja ka mittetulundusühingu Viljandi Järveotsa plaanid äratavad teisest otsast vaadates kahtlusi ja kõhklusi.
Esiteks on iga massiürituse juures suur oht, et sellest võib kergesti kujuneda paljude korrarikkumistega lärmakas joomapidu. See muudaks kohalike meele mõruks isegi siis, kui ettevõtjad tulu teenivad.
Teiseks tekitavad küsimusi ettevõtmise mastaabid. Kui pikkade traditsioonidega hansalaadal osaleb vaid 200 ettevõtet, siis kuidas õnnestub alles sündivale kevadlaadale neid mitu korda rohkem meelitada? Sama lugu on jaanipeoga. Tavaliselt kasvavad üritused suureks pisitasa, nüüd aga tahetakse kohe esimesel korral mastaapse kontserdiga hakkama saada.
Ettevõtmise algatajad selgitavad oma lootusi eeskätt hea müügitöö ja odavate hindadega, mis kahtlemata võimaldavad palju ära teha. Samas jääb väikese piletihinna puhul arusaamatuks, kuidas suudetakse tasuda turvateenuse eest, mida korraldajad väga tähtsaks peavad, maksta esinejatele ja katta muud kulud?
Küsimused on esitatud. Eksam tuleb jaanipäeval.