VABA EESTI sünniloos mängib tähtsat rolli hulk sündmusi. Olgu need siis muistse vabadusvõitluse algus 1208. aastal, Ümera lahing 1210. aastal, Madisepäeva lahing 1217. aastal või Jüriöö ülestõus 1343. aastal. Need kauged sündmused aitavad mõista meie vabaduspüüet ja riigi eellugu läbi pikkade võõrvõimusajandite kuni iseseisvuse väljakuulutamiseni 1918. aastal.
Nõukogude okupatsioon tabas Eesti riiki kõigest 22 aasta vanuselt, vaid veidi vähem on kestnud meie vabadus pärast seda, kui 1991. aastal tunnistati Eesti taas iseseisvaks.
VANAS EUROOPAS on asjad pisut teisiti: ollakse harjunud kauaaegse omariiklusega, olgugi kaotuste hinnaga, läbi sõdade ja vaevade. Hea näide on Rootsi, kus sotsiaaldemokraatia ja roheline mõtteviis on ühiskonna loomulikud osad ning inimesed on rahul ja võtavad vabadust iseenesestmõistetavalt.
Ehk sellepärast on skandinaavlaste elu eemalt vaadates jäänud mulje, et tegu on konservatiivsete, omas kindlas rütmis elavate inimestega, kes on eneseteadlikud, uhked ja väärtustavad ennast. Püüa näiteks suvekuudel rääkida mõne skandinaavlasega tööst, ajada äri- või ametiasju. Nad puhkavad! Ja õige ka.
EESTLANE RABAS veel hiljuti tööd teha. Kes meist ei mäletaks lapsekingades kaubandust, Mehukatti mahla, kasutatud autosid, noort pangandust ja metalliäri. Eestlase tööpäevad olid pikad, ta ei soovinud ega osanudki puhata. Nõukogude ajastust tulnuile olid ühtäkki avanenud ahvatlevad ja mitmekesised võimalused.
Muidugi oli palju tühja rahmimist, ometi pandi paljudele protsessidele alus. Näiteks äris rajasid nutikamad oma edu vundamendi just taasiseseisvunud Eesti algusaastail.
Stardipositsioon oli kõigile üks ning algas võidujooks, millega käisid kaasas töö, õnne- ja rahuldustunne, aga ka ebaõnnestumised.
PRAEGUGI on stardijoon kõigile ühesugune: selleks on haridus. Nüüd, mil taasiseseisvunud Eesti käib oma üheksateistkümnendat aastaringi, on paljugi muutunud. Muu hulgas oleme õppinud puhkama, aega ja ennast rohkem väärtustama. Läheneme vanadele heaoluühiskondadele.
Inimesed on omariiklusega harjunud. Taasiseseisvusaastail sündinud lapsed teavad okupatsiooniaja kohta ainult ajalooõpikuist ja vanemate juttudest.
Neile on iseseisvus iseenesestmõistetav.
Kas see on hea? Kindlasti. Seda me ju olemegi soovinud.
Elame rahuajal. Meie riigil on kogu maailmas valitsevast majandussurutisest hoolimata läinud hästi ja meil on põhjust selle üle ühiselt rõõmustada.
Samas peitub selles, et võtame vabadust iseenesestmõistetavalt, omajagu ohtu. Asjata ei viidanud ma selle loo algul vanale Euroopale, kus kõik on justkui paigas ning omariikluse eeldus vabadus tähendab midagi kindlat ja jäävat.
EESTI, KUS elanike vanem põlvkond on näinud sõjakoledusi või läbi elanud rängad küüditamised, ei tohiks veel mugavaks muutuda. Kättevõidetud vabadusel on kõrge hind. Sellel on meie vanemate ja vanavanemate ning koolipingist Vabadussõtta läinud ja seal oma riigi eest elu jätnud tuhandete rahvapoegade vere hind.
Või milles olid süüdi need tublid pered, kes enne okupatsiooni olid end üles töötanud ja Eestile rikkust ja õitsengut toonud, ent kes selle eest kulakuna Siberisse küüditati?
See, mida nõukogude võim eesti rahvale tegi, oli alatu ja traagiline.
Tänapäeva inimene sellele tihti ei mõtle. Seepärast peamegi aeg-ajalt ühiselt meenutama oma riigi vabaduse hinda. Priius on rahvale privileeg, aga ka kohustus. Vabaduse eest tuleb vajadusel võidelda.
INIMESTE teadvuses toimib paradoks: kordaminekuid, edu ja heaolu võetakse normaalsena. Seega ei osata sageli tunda rõõmu tavalisest heast. Seda õpitakse hindama alles siis, kui see on käest libisenud.
Meenutades kannatuse- ja võõrvõimuaegu, tunnetame selgemalt: praegu on Eesti vaba, oleme saavutanud ihaldatud sõltumatuse ja kõik võimalused oma maa arenguks, selleks, et inimesed saaksid olla õnnelikud. On ju õnn üks põhieesmärke, miks me siin ilmas elame.
Sellel kõigel on aga oma hind: me peame pingutama ja teenima oma kodumaad. Igaüks oma võimete piires, kuid missioonitundega.
Tehkem seda, mida kõige paremini oskame. Käigem avatud silmadega, olgem uudishimulikud. Aidakem neid, kes vajavad abi. Ja harigem end.
Tundkem rõõmu ka tavalisest, nii pidu- kui argipäevast. Tundkem rõõmu inimestest enda ümber. See on igaühele kättesaadav võimalus muuta oma elu elamisväärseks.
HOMME TÄHISTAME Eesti Vabariigi 92. aastapäeva. Ilmselt pole paljud, eriti noored, selle sündmuse sisu endale teadvustanud.
Peame oma lastele juba maast-madalast sisendama isamaa-armastust, rääkima meie kodumaa ajaloost ning näitama üles lugupidamist nende vastu, tänu kellele sai Eesti Vabariik sündida. Me peame seda tegema nii sõnade kui tegudega. Mõelgem sellele, mida just mina saaksin teha oma riigi heaks!
Lastel ja noortel on kanda tähtis roll: omandada hea haridus. See on privileeg, kuid ka esmane teene ja kohustus riigi ees. See loob aluse kõigeks muuks.
TÖÖKUSE ja eduga käivad kaasas konkurents ja paraku ka kadedus.
Konkurents, kui see on eetiline, on edasiviiv jõud. Kadedusel aga ei tohiks olla kohta meie väärtushinnangute skaalal. Kui igaüks vaatab enda sisse ning püüab juurida sealt raasukese väiklust ja kadedust, asendades selle hoolivuse ja positiivsusega, muutub maailm paremaks.
Soov olla teistest parem, edukam, rikkam ja andekam on paljudele tuttav.Valida tuleks aga üks ala, tegevus või valdkond ja olla just selles teistest parem. Sealjuures tuleb olla hooliv, aateline ja heatahtlik, vaadata oma minast kaugemale, aidata kaaslast ja ligimest.
Kodu ei ole ainult kodumaa ja eluase. Kodu on eelkõige inimesed meie ümber, pere, sõbrad, kooli- ja töökaaslased. Meil kõigil on õigus hingata sama õhku, kulutada oma sammudega samu tänavakive ja murukamarat.
SAABUVAL pidupäeval on meil Eesti Vabariigi kodanikuna au ja kohustus vaadata tagasi, et meenutada neid, tänu kellele me iseseisvad oleme. Me peaksime vaatama ka enda ümber, et märgata ja hinnata oma kaasteelisi ja kodu, kust ammutame kindlustunnet ning kuhu saame alati tagasi pöörduda.
Vaadakem oma riiki usalduse ja armastusega!
Palju õnne, Eesti Vabariik! Sa oled vaba ja oma rahva vääriline.
Rahvas, see oleme meie: sina, mina ja meie kõik. Hoidkem oma kodumaad ja hoidkem üksteist!