Vestlesin hiljuti ühe naisega, kelle abikaasa oli mõne aja eest töötuks jäänud. «See murrab inimese mõne kuuga täielikult,» lausus ta. Sama väitis üks mu kolleeg, kelle peres see karm eluetapp läbi elatud. «Hea on, kui vähemalt keegi sel ajal kõrval on,» nentis ta.
Minu elus juhtus see ootamatu pööre mõni kuu pärast Eesti taasiseseisvumist. Olin tööta kolm aastat ja see maksis mulle abielu.
Olen mitmelt töötult küsinud, kas nad tunnetavad, et ühiskond jagab nende õnnetust. Mitte et eelarvekriisis riik saaks neile kohe uut töökohta pakkuda, aga kas neid üritatakse väiksemalgi moel aidata?
Kõik on pikemalt järele mõtlemata vastanud, et pole kordagi tajunud ametkondade silmanähtavat soovi tööta ja sissetulekuta inimestele kuidagi abiks olla. Ja ma usun, et seda pole lootagi — riik täidab ju eelarveauke näiteks päästjate koondamisega, mõtlemata, mis lihtsatest tööinimestest edasi saab.
Eestlane on selle poolest vintske tükk, et hädas jääb ta erinevalt põhjanaabritest lootma vaid endale. See on ka arusaadav, sest kui soomlastel on selleks puhuks korralikult toimiv sotsiaalabisüsteem, siis Eestis see sama hästi kui puudub.