Veel üks aasta seisaku lõpuni

KOMMENTEERIDES 3. septembri «Sakalas» ilmunud kokkuvõtet Viljandi praeguse võimuliidu kolme aasta tegevusest, tuleb nõustuda lehekülgi ilmestama pandud foto allkirjas seisva tõdemusega, et viimastel aastatel linnas aset leidnud muutusi on raske silmata.

Seadmata vähimalgi määral kahtluse alla, et 81 protsenti koalitsioonileppesse kirjutatust on juba täidetud, ei saa siiski jätta küsimata, miks oli vaja linnaelu loomulikku kulgu varustada nelja erakonna allkirjadega. Lapsed sünnivad ja lähevad kooli, tänavaid parandatakse ja maju ehitatakse ju igas linnas nii või teisiti!

Linna areng peab tuginema arengukavale, mis on koalitsioonilepingu suhtes ülimuslik ja tagab arengu järjepidevuse. Ühe linnavalitsuse alustatu valmib seetõttu sageli alles järgmise linnavalitsuse aegu.

Väga raske on esile tuua, mida uut ja edasiviivat on just praegune linnavalitsus Viljandi ellu toonud. Üks on aga selge: lausa hirmuäratavalt on kasvanud linna võlakoorem. See ulatub juba üle 97 miljoni krooni. Seepärast peab viimased valimised võitnud, kuid parteide sobingu tagajärjel opositsiooni jäänud valimisliit Kodune Viljandi vajalikuks 3. septembri lehes avaldatut oma tähelepanekutega täiendada.

LINNA ALGATUSEL ja rahastamisel on viimasel kolmel aastal valmis saanud kolm suurt tööd: lasteaed Mesimumm, muusikakooli juurdeehitis ning Jakobsoni kooli kapitaalremont. Nende eest võib linnavalitsust tunnustada. Aga ka siin on põhjust muretseda.

Näiteks valmis Mesimumm algul kavandatust väiksemana ega suutnud lasteaeda soovijate järjekorda kaotada.

Kooli remontimiseks otsustas linn hoone haldamisõiguse loovutada Riigi Kinnisvara aktsiaseltsile, millest enamik omavalitsusi hoidus kui katkust. Aeg näitab, milliseid komplikatsioone see otsus endaga kaasa toob.

Muusikakooli orkestrimaja ehitus oli aga hoopis Koduse Viljandi valimislubadus, mis sai teoks puhtalt Peep Aru aegse linnavalitsusega peetud terava võitluse tulemusena.

Muidugi rõõmustame ühiselt pärimusmuusika aida üle. Samas oli linn üksnes selle hoone tellija ning maja valmis põhiliselt välisabi, annetajate ja riigi toel.

Positiivsest rääkides võib märkida ka linna osalemist ekstreemspordikeskuse ja jääväljaku rajamises. Samuti on hea, et sel suvel algas staadioni remont.

ÜLDISELT AGA iseloomustavad viimast kolme aastat seisak ja segadus linlastele tähtsate objektide ümber. Kõigepealt nimetan hooldekodu. Praegune Mäe tänava 32-kohaline vanadekodu ei vasta juba ammu meie aja nõuetele. Linn vajab vähemalt 90 tänapäevast hooldekodu kohta, kuid linnavalitsus on seda ignoreerinud ning laskis sisuliselt põhja ka võimaluse koos naabritega hooldekodu ehituseks toetust saada.

See iseloomustabki hästi praeguse võimuliidu maailmavaadet: linnas on tehtud investeeringuid, mida saavad nautida eelkõige terved ja tugevad.

Samas on jant veekeskuse ümber kestnud juba aastaid, alates sellest, kui Peep Aru pidas ujula ehitamist kavandanud firma linnalt küsitud rendihinda liiga kõrgeks.

Teistes maakonnakeskustes on vahepeal valminud toredad ujulad, kuid meie ilus tulevik on endiselt horisondil. Ka tänavu üritatav tehing on olnud visa edenema.

Päris hull lugu on turuplatsi ees laiuva tolmuse ja porise parkimisplatsiga. Seda võib iseenesest mõista, et 1993. aastast arengukavas oleva Arkaadia aia jalakäijate ala väljaehitamine seni viibis, sest tegu on arhitektuuriliselt ja omandisuhete poolest keerulise ettevõtmisega. Turu heakord peaks aga küll olema puhtalt pealehakkamise küsimus.

JUST PEALEHAKKAMIST pole praegusel linnavalitsusel jätkunud. Seda näitab ka passiivsus endise vangla ala planeerimisel.

1997. aastal võimul olnud Reformierakonna, Isamaa ja Keskerakonna (nemad on ka praegused valitsejad!) linnavalitsus loobus selle maatüki linnale taotlemisest. Ka nüüd, kui vangla on suletud, pole midagi kuulda olnud soovist toonane otsus üle vaadata ning saada linnale esinduslik ja avalikus huvis kasutatav ühtse lahendusega keskus.

Miks ei oleks võinud seda ala kasutada näiteks veekeskuse jaoks või linnavalitsuse liikmele Tauno Tuulale erastatud bussijaama kinnistu võimalikuks asenduseks?

Linnavalitsusele meeldib võistlusi korraldada. Leinamaja konkursi paberid tolmuvad aga kapinurgas ja ühtegi sammu selle vajaliku ehitise saamiseks pole astutud. Hoopiski pentsik oli 80 000 krooni raiskamine linna uute sissesõiduviitade võistlusele pärast seda, kui viljandlasest tippkunstniku Urmo Rausi 30 000 krooni eest pakutu solvangute saatel sobimatuks kuulutati.

KOALITSIOONILEPINGUS on kirjas Viljandi arendamine turismi sihtkohana. Paraku ilmestavad linnasüdant endiselt õudusobjektid, nagu kinnilöödud akendega mõisahoone ning selle naabruses lagunev lauluväljak, varisemisohtlik endine hotell Laidoneri platsil ja viltu vajunud (praegu siiski veel Mark Soosaare utoopilisevõitu lubaduste najal püsti seisev) koolimaja otse raekoja kõrval. Hirmuäratavad on ka endise Vikerkaare restorani varemed ning tühi Kalevi spordibaas.

Me teame, et valdavalt on need rajatised eraomand, kuid ühegi teise linna südames pole säärasel hulgal samasuguseid ekstreemturismiobjekte. Miks see nii on? Kas just niisuguste erakordsete «pärlite» eest antigi Viljandile euroliidust turismipreemia?

Kilplaslikkuse näide on Uueveski basseinide juures toimuv. Samuti laguneb rannakohvik.

Lubamatu on, et linn laseb taandareneda ka enda omandil. Tervisekeskus on tasahilju muundumas ilusalongiks. Röntgeni- ja südame tervise kabinet on seal suletud. Proteesimeistri ukse taga peavad liikumispuudega inimesed seistes ootama, sest istekohti ei jagu.

Seega ei oska või ei taha võimul olevate erakondade esindajatest koosnev tervisekeskuse nõukogu hoone arendamises arvestada rahva tegelike vajadustega.

VILJANDI TUNNUSLAUSEKS on valitud «Loomiseks loodud linn». Paraku ei inspireeri see linnajuhte, sest neid iseloomustab pigem rahulolu iseendaga. Varem kord kvartalis aset leidnud kohtumisi linnarahvaga on sel aastal olnud vaid üks! Küllap pole, millest rääkida.

Valitsemine on muutunud koalitsiooni liikmete ja ametnike omavaheliseks väikseks ja vaikseks asjaks. Selle peegeldusena tuntakse ettevõtluses meie linna kohana, kus käsi peseb kätt ja võõraid ei armastata.

Viljandile antud lastesõbraliku linna aunimetusest hoolimata napib siin endiselt mänguväljakuid. Tagatipuks hämatakse alatasa koolivõrgu tuleviku suhtes ja traumeeritakse sellega nii õpilasi, lapsevanemaid kui õpetajaid.

See on juba harjumuspärane, et Toompea eeskujul püütakse Viljandis opositsiooni probleemide arutamisest eemal hoida, kuid viimasel ajal on asutud sama tegema ka naiste ja noortega. Polnud ju 2005. aastal kinnitatud linnavalitsuse koosseisus ühtegi naist ja alles hiljem lisandus abilinnapea Helle Aunap.

Viljandit juhivad mehed, kes tegid analoogset tööd juba nõukogude ajal, ning on loomulik, et nende ideed ja energia hakkavad ammenduma. See jätab jälje kogu linna õhustikule.

ET MITTE langeda depressiivsete Eesti väikelinnade hulka, vajab Viljandi juhtimine värskeid tuuli ja mõtteid ning avatust uuele põlvkonnale. Loodetavasti on muutusi oodata pärast 2009. aasta valimisi.