Elmar Ojaste rajas Rootsi skaudikeskuse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle kuu viimasel päeval saab Elmar Ojaste 88-aastaseks. Pildil on ta Suure-Jaanis oma kunagise kodumaja ees Köleri tänav 20.
Selle kuu viimasel päeval saab Elmar Ojaste 88-aastaseks. Pildil on ta Suure-Jaanis oma kunagise kodumaja ees Köleri tänav 20. Foto: Jaan Nikker

87-aastane Rootsis Göteborgis elav Elmar Ojaste on väga hea vestja. Ka mees ise kinnitab, et rääkimine ei valmista talle raskusi.

Kuulasin siinsamas Viljandis Elmar Ojaste puhast eestikeelset, igasse suunda hargnevat juttu küsimusi vahele poetades tundi neli, kuid ikkagi kuulsin vaid osakese tema elust.

Peamine põhjus, miks kõrges eas mees juulikuu teisel nädalal Rootsist Göteborgist Viljandisse sõitis, avanes alles neljandal tunnil. See polnud Viljandis avatud rahvusvaheline filateelianäitus, kuigi mitukümmend filatelisti teda siin ovatsioonide ja tänukirjaga vastu võttis ning nestoriks nimetas. Ojaste on ju kokku pannud Eesti täiusliku postmargikataloogi ning toimetas Rootsis filateeliaajakirja.

«Koostasin Suure-Jaani postiteenistuse ajaloo. Kingin selle vallale,» lausus ta tuleku põhjuseks ja näitas mahukat arvutitrükis mappi.

Ent rääkigem enam-vähem selles järjekorras, nagu mees ise oma loo esitas.

Kondase jooksupoiss

Kui Elmar Ojaste, toonase nimega Elmar Bachmann oli jõudnud teise klassi, tuli samasse majja Viljandi tänav 20 (praegu Köleri tänav) üürnikuks Paul Kondas.

«Minust sai Kondase kannupoiss ja minu emast Kondase teenija,» meenutas eakas mees oma koolipoisi- ja teismeliseaja kümmet aastat. «Õpetaja polnud ajast ja arust, nagu mõni toona ütles, vaid ajast ees.»

Pereisa Jaan Bachmann, kohalik lina- ja metsakaupmees ning mõne aja alevivolikogu liige, suri siis, kui poiss sai kaheksaseks. Seetõttu meenutab Elmar Ojaste Paul Kondase ja hilisema maleõpetaja August Nurga mõju sooja sõnaga veel vanuigi. Kondase käe all haukapoiste juhina tehtu kujunes aluseks hilisemale skauditööle Rootsis.

1938. aasta märtsis astus Elmar Ojaste Eesti sõjaväkke ning kahe aasta pärast, olles allohvitseriks saanud, läks Irboskasse tolliametnike kooli. Sealt suunati ta Läti piirile Laura asulasse tolliinspektoriks.

«Üks mees nimega Jossif Stalin tahtis aga teisiti,» keeras toonane Eesti tolliametnik riigi hukutanud pöörde sõnamänguks. Kagunurgas enam piire polnud. Ojaste sattus Suurupi lootsijaama.

«Tallinnast Suurupini juhtis laeva loots, kapten vaatas kõrvalt. See oli aeg, mil Hitler ja Stalin olid sõbrad. Siis veeti Eestist toiduaineid Saksamaale.»

Kui pealinnast Saksamaale sõitva laeva vööri oli tõmmatud signaallipp, valgel põhjal kollane diagonaalne rist, oli teada, et tabatud on jänes ehk piletita sõitja. Enamasti olid need Tallinna litsid, kelle meremehed olid laeva viinud. Selle nelja tunniga, mis laev Tallinnast Suurupisse sõitis, tulid nad avalikuks ning tolliametniku kohus oli naised maha tuua.

«Olen seitsme litsiga jalutanud Suurupist Rannamõisa, sest seal asus konstaabel,» ütles Elmar Ojaste. Ega konstaabel saanud naisi karistada, ta koostas ainult protokolli maalt lahkumise katse kohta ja andis vajaduse korral sõiduraha.

«Kui Hitleri ja Stalini sõprus oli lõppenud, võtsid venelased meilt piiri üle. Mul ei jäänud üle muud kui Suure-Jaani ema juurde sõita,» tegi vestja oma jutus pöörde.

Vabatahtlikuna sõtta

«1941. aasta 7. juuli paiku olid August Pakassaar ja tema abilised tõmmanud maha Lembitu mälestussamba. Meie panime alusele Eesti lipu ja pildistasime end selle taustal. Olime täis rahvuslikku vaimu,» kirjeldas Elmar Ojaste oma sõjatee algust.

Seejärel läks noorkotkaste rühm jalgsi Suure-Jaanist Pärnusse ning astus Saksa sõjaväe teenistusse.

Elmar Ojaste sattus kaheksalisse Baieri talumeeste suurtükimeeskonda, kes liikus hobuste jõul. Tallinna ligidal jõudsid nad mõisa, kuhu taganevad venelased olid maha jätnud hipodroomi hobused ja palju veiseid. Baieri mehed lüpsid seal piimavalus lehmi, Eesti poiss sai aga hobuse istumise alla, kuigi polnud kunagi ratsa sõitnud.

«Hakkasin ratsutama Tallinnast Haapsalu poole, et võtta osa Hiiumaa vabastamisest, aga teised olid Hiiumaa juba klaariks teinud. Pöörasime siis otsa ümber ja hakkasime mööda kõrvalteid Leningradi sõitma, mina ikka ratsa,» meenutas toonane sõdalane.

Leningradi all oli sakslasest sõjapealik nõudnud vande andmist, pealegi eesti keeles. «Tekst anti mulle tõlkida — igavene uhke sõnastus oli Euroopa ülesehitamisest ja selle eest võitlemisest. Pusserdasin tõlke kuidagi valmis, aga poisid hakkasid vastu: meie tahame oma sõjaväge, teeme lepingu Leningradi langemiseni. Ülemus kostis, et nii lühikese aja peale lepinguid ei sõlmita.»

Ojastel endal jäigi suur sõda pidamata. Et tal oli tolliametniku haridus, kutsus kolonel Saarsen ta omakaitse rügementi. Ta tegutses Riguldis, Keila-Joal ja Laulasmaal, kus leidis endale armsa naise.

Lahkumistunnid

Ühel päeval tuli käsk laduda varandus maameeste vankritele ja astuda jalgsi Laulasmaalt Paldiskisse. Eesti poisid, umbes kolmkümmend tollimeest, otsustasid kaduda. Nad leidsid ülikooli professorite põgenemiseks valmis pandud paadi, mille sakslased olid süüteseadme magneetota kordoni juurde jätnud.

«Kurtsin magneeto puudumist ühele bossile. See seletas, et võtku ma võti ning toogu Tallinnast sealt ja sealt riiulilt. Leidsime riiuli ning võtsime magneeto ja muudki. Saime paadi käima. Meid oli üheksateist sõjaväemundris meest,» pajatas Elmar Ojaste üht paljudest lahkumisega seotud seiklustest.

Hiiumaal ette tulnud eluohtlike seikade ja merel puhkenud tormi kiuste jõudsid sõjamehed Rootsi.

Elmari naine koos üheksakuuse tütrega jäigi maha, kuigi ka neil oli olnud võimalus kaasa sõita. Äiapapa oli arvanud, et nagunii tullakse Rootsist varsti tagasi. Nii lootsid paljud.

«Põgenikelaagris oli mul tunne, et lähen naisele ja tütrele mõeldes lolliks: iga kord, kui nägin naist väikse lapsega tulemas, arvasin, et ongi nemad. Sellest aitasid üle ainult töö ja õppimine,» rääkis Elmar Ojaste esimest Rootsi sügist meenutades.

Eestlaste skaudikeskus Koitjärve

Ei läinudki kaua aega, kui noor mees oli saksa keele kõrvale saanud rootsi keele ning läbi teinud mitu koolitust. Ka ametiredelil liikus ta järjest ülespoole ehk Elmar Ojaste enda sõnadega: «Tegin karjääri. Viimased 33 aastat olin Rootsi suure firma teenistuses. Praegu on selle nimi ICC.»

Eestlased tahtsid koos käia ja selleks pakkus võimalust kodumaa-armastust kiirgav skautlus. Nad leidsid Göteborgi lähedalt ilusa järve äärest koha, mis skaudielu arendamiseks sobis, ja panid sellele nimeks Koitjärve.

«Olin Koitjärve ostja ja selle esimene esimees,» sõnas Elmar Ojaste.

Kogu oma elu on ta skaudijuht olnud, viimasel ajal tegutses skaudisõprade seltsi esimehena. Sealt, ka Elmar Ojastelt isiklikult, on Eestigi skaudid suurt toetust leidnud.

«Eestlased räägivad ikka eesti keelt,» ütleb Elmar Ojaste vastuseks, kui keegi tema soravat kodukeelt kiidab. Ja lisab: «Meilt läks Rootsi 30 000 eestlast, neist 10 000 kadusid, sest tahtsid oma lastest rootslasi teha. Need 10 000 sulandusid jäljetult Rootsi ühiskonda.»

Tema on koos naisega üles kasvatanud kolm eesti keelt kõnelevat last.

Kingitus koduvallale

«Mõtte kirjutada Suure-Jaani posti ajalugu sain siis, kui olin lugenud viljandlase Kaljula Saare artikleid Viljandimaa postikorraldusest,» rääkis kaugel elav kodu-uurija. See võttis aega ega kulgenud lihtsalt. «Mu asendamatu abiline oli praegune suurejaanilane Jaan Nikker — fotograaf, materjali muretseja ja keeleline nõuandja. Ta on mu sõber!»

Arvutis paljundatud ingliskeelse tõlkega raamatus leidub Suure-Jaani vaatega postkaarte (üks näiteks aastast 1912), kirju, postmarke ning fotodes ja tekstina lugu sellest, kuidas kirikukülast sai alev ja alevist linn. Omaette peatükk on hobupostijaamadest koos teekonna kaardiga, nagu ka liiklusteedest ja ühendustest ning kirja- ja postitaludest.

Suure-Jaani kandi inimestele peaks see huvi pakkuma.

Vallavanem Maie Käba oli meeldivalt üllatatud, kui Elmar Ojaste talle Suure-Jaani posti ajaloo ulatas.

ARVAMUS

Maie Käba,
Suure-Jaani vallavanem

Oleme siiralt tänulikud Elmar Ojastele, kes on meie tõtlikus maailmas leidnud aega hoida Suure-Jaanile olulisi teadmisi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles