Menetlus aitab makseraskustes ettevõtte jalule

EESTI MAJANDUSSE on jõudnud argipäev. Pillerkaar on läbi, meeled ja majandus jahtunud. Ehkki hädakisa tõsta pole põhjust, on selge, et ettevõtete maksejõuetus, mis kiire majanduskasvu tingimustes oli haruldus, muutub lähiaastail tavalisemaks.

Eestis valitseb ettekujutus, et maksejõuetu firma lõpetab igal juhul pankrotiga. Makseraskused on võrdsustatud ettevõtte likvideerimise ja töökohtade kaotamisega.

Päris nii see ei ole, sest pankrotimenetluse käigus on võimalik saavutada ka kompromiss firmaomanike ja võlausaldajate vahel.

Tuleb tunnistada, et seni on makseraskustesse sattunud firma õnnestunud säilitada väga harva. Nii eelmisel kui üle-eelmisel aastal jõuti pankrotimenetluses kompromissile vaid viiel-kuuel korral. See tähendab, et kui võlausaldaja on kord pankrotimenetluse algatanud, lõpeb asi tavaliselt ettevõtte likvideerimisega.

Enamasti ei rahulda pankrot kedagi, sest harilikult ei piisa võlgade kinnimaksmiseks vara müügist saadud rahast. Pole õnnelikud ei võlausaldajad ega firmaomanikud. Rääkimata sellest, et paljudes maakohtades tähendab firma pankrot piirkonna ainsa tööandja tegevuse lõppu.

MAKSEJÕUETUS ei pea tingimata viima pankroti ja likvideerimiseni. Kui justiitsministeerium koostas meie majanduse konkurentsivõime parandamiseks tegevuskava «Ettevõtja õigus», kavandas ta selles muu hulgas luua pankrotimenetluse kõrvale alternatiivse saneerimismenetluse, mis võimaldab ettevõtte säilitada ka firma ajutiste makseraskuste korral.

JUUNI LÕPUL valmiski justiitsministeeriumis saneerimisseaduse eelnõu. See lähtub eeldusest, et paljudel juhtudel on makseraskustes ettevõtja tegevust jätkates ja võlausaldajate nõuete rahuldamist pikemale perioodile lükates võimalik rahuldada võlausaldajate nõuded suuremas ulatuses kui likvideerimise korral ning lisaks säilitada hulk töökohti.

Saneeritav ettevõte jätkab oma tegevust — küll sõltumatu nõustaja abil — ja püüab makseraskused ületada.

Menetlus algab oma firmat saneerida sooviva isiku avaldusest. Kui on alust arvata, et see võimaldab ettevõtte taas kasumlikuks muuta, algatab kohus avalduse põhjal menetluse ning määrab saneerimisnõustaja, kelle põhiülesanne on firmaomanikule nõu anda ja tema tegevust kontrollida. See on sootuks teistsugune roll kui pankrotihalduril, kes õigupoolest firma üle võtab.

Kohus määrab ka tähtaja, mille jooksul tuleb esitada talle kinnitamiseks saneerimiskava.

KAVAS määratakse kindlaks, millised abinõud tuleb makseraskuste ületamiseks tarvitusele võtta ja kui pika tähtaja jooksul rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Kohus saab kinnitada nii võlausaldajate hääletamise teel vastuvõetud kui vastuvõtmata saneerimiskava. Viimati nimetatut laseb kohus majanduslikult analüüsida.

Kinnitatud kava hakkab kehtima üksnes neile võlausaldajatele, kelle nõudeid saneerimiskavaga ümber kujundatakse ja kellele on teatatud võimalusest selle vastuvõtmisel osaleda.

TEISALT PAKUB saneerimismenetlus makseraskustesse sattunud ettevõttele võlausaldajate eest kaitset: kuni see käib, ei saa nood ettevõtte suhtes täite- ega pankrotimenetlust alustada.

Kohtulikult kinnitatud saneerimiskava täitmine on võlgnikul kohustuslik. Menetlus lõpeb, kui kava on täidetud.

Saneerimine aitab vähendada ka raugemisega lõppevate pankrotimenetluste hulka, sest võimaldab raskustesse sattunud ettevõtte tegevusse sekkuda vara. Et omanikel säilib ettevõtte üle teatud ulatuses kontroll, on nad majandusraskuste korral ka ise huvitatud, et firma tegevust asutaks õigel ajal ümber korraldama.

SEEGA pakub saneerimismenetlus paljudel juhtudel pankrotist paremat lahendust nii võlausaldajatele kui ettevõtte omanikele: esimestel on lootust kogu oma raha tagasi saada, selle asemel, et leppida tihti olematu vara müügist saadava piskuga; teised aga saavad tegevust jätkates majandust toetada ja inimestele tööd pakkuda.