Kuhu kaob talveks 20 000 inimest?

Mari Tammar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti inimesed oma pärimuskultuuri kuigi hästi ei tunne. Kõige kindlam on pärimuskultuuriga tutvuda juba maast madalast.
Eesti inimesed oma pärimuskultuuri kuigi hästi ei tunne. Kõige kindlam on pärimuskultuuriga tutvuda juba maast madalast. Foto: Elmo Riig

Juba kuueteistkümnendat korda peetav Viljandi pärimusmuusika festival, rahvasuus folk, on saanud osale eestlastele sümboliks, mis ühendab endas meie esivanemate muusikat, juurte tundmist ning omakultuuri kohtumist teiste kultuuridega.

Oma eripärase programmi, vihmas tantsivate noorte ja regilaulu ümisevate meeskonnaliikmetega on see vaieldamatult üks Eesti maitsekamaid festivale, mis on nii mõnelegi suve kulminatsioon. Seekordne alateema on näppepillid ning lavalaudadel saab näha palju kitarre, kontrabasse ja mandoliine.

See üritus on võtnud eesmärgiks propageerida pärimusmuusikat ning on tõesti selle sõnaühendi eestlaste teadvusesse toonud. Teisalt peaks just praegu kõige selle hea juures esitama küsimuse, kui palju eestlased tegelikult oma pärimuskultuurist teavad ja seda väärtustavad. Siinkohal üks eksperimentaalne reportaaž burgerikohvikust.

Kas teate, mis on karask?

Astun kohvikusse sisse. Üle ruumi kostab kõlaritest Jennifer Lopezi entusiastlik lõõritamine, mida peagi täiendab Sky Plussi hommikumeeste unine haigutus. Leti ääres virgub kaks 20—30-aastast kena naist, kes mind abivalmilt seiravad. Et ühtegi klienti pole, otsustan oma esimesteks ohvriteks võtta need kaks noort müüjannat.

Meenub üks ammune seik juuksuri juures, kus kohustusliku täna-on-halb-ilm-vestluse käigus suutsin oma erialaga juuresolijaid šokeerida. Jahmunult uurisid nad: «Kas sellist asja siis ka õpetatakse? Ja mis sa siis edasi teed? Lähed metsa elama?»

«Aga loomulikult, ning sünnitan palju karvaseid lapsi, kes hakkavad odade ja kivikirvestega mammuteid taga ajama,» mõtlesin irooniliselt, kuid seltskonna harimise mõttes otsustasin siiski selgitada, et minust võib saada õpetaja, tegevmuusik, helimees, projektijuht või uus Ando Kiviberg.

«Vabandage, kas te teate, mis on karask?» Müüjaneiu solaariumipruunist näost loen välja kerge punastamise. Kohmetu naeratuse tagant tuleb vastuseks, et ta teab küll, aga ei oska seletada. «Appikene, ma olen seda isegi söönud, aga tõesti ei oska seletada.»

Teine müüja nendib, et pole karaskit isegi maitsnud. Leti juurde tuleb väga heas vormis, samuti päevitunud, blondide juustega umbes 30-aastane naine. Jätkan küsimusega, kas nad teavad, mis on regilaul. Äsja ilmunu teatab, et laul, mida üks laulab eest ja teised järele, ta olevat koolis muusikatunnis sellega kokku puutunud ja talle tundunud täitsa lahe.

Teised ei tea midagi, sest neile sellest koolis ei räägitud.

Pärimusmuusika festivalil käivad nad kõik, kuigi mitte kontsertidel.

Ürgses rütmis Kaevumäel

Astub sisse perekond väikse lapsega. Tüdrukutirtsule Coca-Cola jootmise vahepeal seletab sõbralik ema, et karask on rukki- või odrajahust maalähedane talupoegade toit. Ta olevat seda korra teinud ja lastele olevat maitsnud, aga tuli jätta ütlemata, millega tegu. Pisike muutub rahutuks ja otsustab tantsima hakata, ise aeg-ajalt ema käest friikartuleid ampsates.

Naine kinnitab, et see, kas laps pärimusest huvitub, sõltub vanematest ning tema pere käib festivalil igal aastal.

Sel hetkel turgatab mulle pähe mõte, et ilmselt teen ülekohut 20 000-le festivalil pileti ostnule, kes end püüdlikult neljaks päevaks linasesse riietavad ja ürgses rütmis Kaevumäel õõtsutavad. Huvitav oleks teada, kui paljud neist on argifolkijad, kes säärast muusikat ka talvel pärast pikka tööpäeva kuulavad, ning kui paljud saaksid hakkama ilmselge eneseohverdusega, pannes oma lapse muusikakooli torupilli õppima.

Kahjuks paistab neid olevat vähe, sest näiteks klubis Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp läksid pärimusmuusika üritused tühjale saalile. Vähese publikuhuvi tõttu jäeti need nüüd kavast välja. Kas ei pane mõtlema, kuhu need 20 000 inimest talveks kaovad?

Järgmiseks kõnetan üksikut naist, kes tellib kolm suurt portsjonit kaasa. Naine teab, et karaski näol on tegemist millegi söödavaga. Regilaulu küsimusele vastuseks ta kõigepealt naerab ja siis ohkab, et kõik nii eestipärased asjad, aga neid kirjeldada küll ei oska. Küsin veel entusiastlikult, mis tal üldse pärimuskultuuriga seostub. Naine vaatab aknast välja ja õhetus ta näol muutub veel sügavamaks: «Oh jumal, ma ei teagi. Ei oska öelda. Ei tule niimoodi midagi pähe.»

Et kohvikusse pikka aega kedagi ei sisene, otsustan jätkata oma eksperimenti mujal. Noormees akadeemiast mõtiskleb: «Karask, hmm, komm see ei ole, karakumi komm ma mõtlen. Äkki on see siis kala?»

Poiss tänavalt teeb aga loogilise järelduse, et äkki on karask kuidagi karskusega seotud. Kaks hot dog’idega varateismelist tüdrukut vaatavad teineteisele otsa ja hakkavad itsitama. Üks pakub, et nad vist sõid seda kunagi. Küsimusele, kas maitses, vastavad nad ühest suust: «Ei!» Itsitavad veel ja järavad oma hot dog’e edasi.

Teises klassis käiv väike tüdruk pole regilaulust ega karaskist midagi kuulnud. Torupilli olevat kunagi näinud, aga ei oskavat seletada, kuidas see välja näeb.

Paljastan teile tõe: karask on eesti rahvustoit, mis meenutab kõige enam leiba, aga maitseb magusamalt, pigem nagu plaadikook. See koosneb põhiliselt odrajahust ja hapupiimast. Kõigepealt tehti ikka jahukörti, aga seda tikkus paja põhja järele jääma ja kui pära soojendati, tuligi karask välja.

Energiasüst pärimusmuusikast

See põgus eksperiment näitas, et ega eesti inimene oma pärimuskultuuri eriti tunne ning peaksime muretsema, kas pealekasvav põlvkond on võimeline seda jätkusuutlikuna hoidma.

Aga kust alustada väärtushinnangute muutmist? Kas üldse tuleb midagi muuta või võib loota, et inimesed leiavad ühel hetkel burgerite ja friikartulite vahelt pärimuskultuuri ise üles?

Mina olen optimist, noor, uljas ja entusiastlik üliõpilane, kes männijuurikal jalga kiigutades unistab, et pärimuskultuur oleks Eestis õhus, nagu Indias on õhus religioon.

Oma suvise energiasüsti saan just pärimusmuusika laagritest ja festivalilt, kus näen inimesi, kes tunnevad oma juuri, väärtustavad meie esivanemate kultuuri ja sulgevad Vägilaste kontserdil nautlemiseks silmad.

Mina pakin oma magamiskoti, pika seeliku, kilekeebi, sandaalid, märkmiku ja kirjapulga ning lähen festivalile. Sööge nüüd ruttu oma burgerid ja friikartulid lõpuni ning kohtume Kaevumäel, sest ameerikalikust kiirtoidust omasemad on meile ikka labajalg, regilaul ja tükike karaskit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles