Lähme, hellad, hiisi mööda

Ahto Kaasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«LÄHME, HELLAD, hiisi mööda.» Nõnda kõlavad ühe vana teel olemisest kõneleva regilaulu sõnad.

Suvisel ajal viivad paljude inimeste teed Eestimaa kaunitesse paikadesse, sageli ka hiitesse, pühade kivide ja puude juurde ning pühadele vetele. Pealegi on hulk meie kaunimaid loodusmälestisi põlisrahva hiied, näiteks Panga pank, Taevaskoda, Saula Sinialliku ning Pühajärved ja -jõed.

Oskus end hiies sobivalt üleval pidada on osake vanadest headest kommetest. Põlised kirjutamata seadused kehtivad kõigile ühtemoodi ning hiietavade tundmine ja täitmine on vajalik nii meile endile kui Eestit külastavatele välismaalastele.

KÕIGEPEALT tuleb silmas pidada, et hiis on püha paik. Võib-olla aitab seda mõista hiie kõrvutamine sauna, surnuaia ja pühakojaga.

Hiied on olnud meie esivanematele sageli ka surnuaiad (kui tavaline on olnud hiitesse matmine, ei ole täpselt teada). Võib-olla just seetõttu on eestlaste surnuaiad hiitega sarnaselt puuderikkad.

Hiies nagu kalmistulgi ei tohiks häirida paiga rahu. Näiteks ei tohi sinna lubada kari- ega koduloomi. Välistatud peaks seal olema ka inimese loomalik käitumine.

Hiiest tuleb lugu pidada kas või ainuüksi nende inimeste pärast, kes seal meile hoomamatutest aegadest saadik on palunud oma jumalaid, pidanud üheskoos pühasid ja nõupidamisi, kogunud jõudu ja tasakaalu ning oma elu üle järele mõelnud. Austades eelkäijaid, austame ka iseennast.

ON VANA tarkus, et hiis toetab ja hoiab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes teda rikuvad. Pärimuslikult kehtivad hiies erilised, kirjutamata seadused.

Masinad jäetakse pühapaigast eemale: sinna minnakse jalgsi. Kui püha paik on piiratud aiaga, sisenetakse ja väljutakse kindlasti värava kaudu. Seal, kus värava kohale on riputatud lokulaud, on kombeks nii minnes kui tulles koputada ning öelda tervitus- ja lahkumissõnad.

Kui hiies on kiik, võib sellel julgelt kiikuda. Kui on rajatud lõkkekoht, võib seal tuld teha. Tulle tohib aga panna üksnes puitu ja muud looduslikku kraami.

SARNASELT kalmistutega võib hiiest ära viia vaid prügi. Marju, seeni ja muid loodusande hiiest ei korjata. Lõkke tarvis tohib võtta varem murdunud puid ja oksi.

Hiies peab nagu surnuaialgi hoidma puhtust. Seega ei rahuldata seal oma loomulikke ihuvajadusi ega loobita prügi maha. Muide, rahvapärimus räägib, et hiie reostajaid on hiljem tabanud üsna vastikud õnnetused.

Hiies hoidutakse vägivallast igas mõttes. Seal kasvavat puud ja põõsast või selle oksa ei sobi murda ega raiuda, sest maarahva meelest on taimedki elusolendid ja hiies kaitsevad neid jumalad. Samuti ei tehta hiies liiga inimestele ega loomadele: seal ei kütita ega kalastata.

Lubatud ei ole ka kurjad sõnad ja mõtted. Et vägijooki tarvitanud inimene ei valitse oma mõtteid, sõnu ja pahatihti tegusidki, pole kangemal kraamil ega purjus peal pühapaigas kohta.

Hiieallikast võib võtta joogi- ja ravivett. Selle eest antakse allikale vastu (vette või kaldale mulla sisse) valge münt või hõbedat. Võib anda ka paela või riideriba, mis seotakse kaldal kasvava puu külge. Mingil juhul ei tohi allikasse jalgupidi sisse minna.

Pühale kivile võib jätta anni: kas selleks, et palvel oleks suurem jõud, või lihtsalt tänutäheks.

Kui tahad vägeva paigaga sideme sõlmida või palve kinnitamiseks pühale puule paela siduda, kanna hoolt selle eest, et see oleks looduslikust kiust. Pael ei tohi jääda elusat puud pitsitama ja peab ilma käes lagunema.

MEIE HIIED on läbi aegade palju kannatanud ja suur osa neist on nüüdseks lagedaks jäänud. Teadmatusest, hoolimatusest ja vahel vihameelestki on hiiepuid raiutud ning pühasse paika põllud, karjamaad või majandusmetsad tehtud. Õnneks jääb hiis hiieks senikauaks, kuni see pole täis ehitatud või selle pinda ära veetud. Nimelt kasvab hiie vägi ja pühadus just maapinnast.

Peale kohatute inimjälgede koristamise ei saa me hiite heaks suurt midagi teha. Üksi loodus teab, kuidas hiit parandada, ning ta teeb seda aegamisi, omasoodu ja vääramatult.

KÕNELDES hiitest, mõeldakse sageli kõiki ajaloolisi looduslikke pühapaiku. Lisaks suuremat maa-ala hõlmavatele hiitele on meil ju üksikuid pühasid kive, allikaid, puid, ahikotuseid ja ristipuid. Hiietavadega sarnased kombed kehtivad üldjuhul sealgi.

Et meie rahvas on pidanud pühapaiku aja jooksul saladuses hoidma, pole neil tavaliselt iseloomulikke nähtavaid tunnuseid. Kui pühapaiga juures pole arheoloogia- või loodusmälestise märgistust, saab selle üles leida vaid kuuldud pärimuse või uurijate andmete põhjal. Väikese teejuhi hiite juurde leiab aga ka maavalla koja internetileheküljelt http://www.maavald.ee.

OLGU VEEL KORD öeldud: kui lähed hiide uudistama, pea meeles, et sinna minnakse alati jalgsi, puhta ja kainena. Seal hoitakse rahu ja puhtust. Puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga. Hiierajatisi ei lõhuta. Püha kivi ja puu otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse. Loona ande ei korjata. Hiiest lahkudes võetakse kaasa vaid prügi.

Kui lähed hiide (hinge)jõudu koguma, nõu saama, palvetama, abieluks õnne looma, lapsele nime panema või ravima, püüa käia enne pesemas (saunas) ja pane selga puhtad (valged) rõivad. Peatu hiie piiril ja rahune. Selita meeli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles